Korporatsioon Rotalia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
16. rida:
Juba [[20. sajand]]i alguses asus tolleaegses keiserliku [[Venemaa]] pealinnas Peterburis eesti soost üliõpilasi, kelle arv [[Esimene maailmasõda|Maailmasõja]]-eelseil aastail ulatus ligi kolmesajani. Nõrk side kodumaaga, [[Vene kultuur]]i mõjutused ja ahvatlevad väljavaated karjääri tegemisel ähvardasid sulatada neid vene kultuuri ja rahvaga. Selle vältimiseks peeti vajalikuks omavaheliste kindlate ja tihedate sidemete loomist, sest ainult distsiplineeritud ja tõsiselt kokkuhoidvas kogukonnas võis säilida eestlus Peterburi sattunud eesti üliõpilaste hulgas, mille tarvis asutatigi [[Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts]].
Seal valitseva vasakäärmuslusse kalduva mõtteviisiga, mis oli mõistetav maailmasõjaeelse Venemaa ülikooli kasvandike juures, ei suutnud mõõdukam osa üliõpilastest leppida. Nad asutasid [[1909]]. aastal [[Peterburi Eesti Üliõpilaste Abiandmise Selts]]i (PEÜAS), kelle peaülesandeks materiaalse abiandmise kõrval kujunes seltskondlik töö ja omavaheliste sidemete loomine eesti üliõpilaste vahel. Ometi just viimase ülesande täitmiseks ei osutunud PEÜAS küllalt suuteliseks, kuna ta ei loonud oma liikmete hulgas Peterburi oludes eriti vajalikku distsipliini ega andnud neile tarvilikul määral rahvuslikule põhimõtetele rajanevat ning liikmeid ühiseks koguks liitvat kasvatust.<ref>{{Raamatuviide|autor=Indrek Paavle|pealkiri=Õiguse ja omariikluse eest. Otto Tief (1889–1976)|aasta=2014|koht=Tartu|kirjastus=Rahvusarhiiv|lehekülg=}}</ref>
Tundes vajadust eesti üliõpilaste seas tihedamate sidemate loomise järele, hakkasid peamiselt nooremad üliõpilased [[1911]]. aasta lõpul ja [[1912]]. aasta alguses kogunema kitsamasse ringkonda ning oma mõtteid propageerima ka PEÜAS-is. Vanemad üliõpilased, kes olid passiivsemad, eelistasid siiski vabamat korda, kuna nägid seltsis peamiselt abiandmise kassat. Ent vaatamata sellele viidi 1912. aasta sügissemestril osa noorte nõudmisi siiski läbi, kuigi vaid osaliselt. Ühtlasi oli see lahkhelide tekkimise aluseks seltsi PEÜAS-i liikmeskonnas, mis üha süvenedes 1913. aasta alguseks juba täiesti avalikult nähtavaks sai ning kajastus isegi Peterburi eesti ajalehtede veergudel. Sama aasta 3. ja 11. märtsi peakoosolekud selgitasid nägemuse lahkumineku selles sihis, et noortegrupi kõik ettepanekud kukutati läbi, mis tingis grupi (12 isikut) seltsist lahkumise.
70. rida:
====Rotalia Tartus====
Samal ajal hakkas Rotalia kosuma ka kodumaal. 10. novembril 1923 peeti ka Tallinnas 10. aastapäevale pühendatud kommerss restoranis "Kuld Lõvi", mis oli tõukeks konvendi tegevuse alustamiseks Tartus. Kuna sellel ajal õppis Tartus vaid kaks Rotalia tegevliiget ([[Arved Rikman]] – jur. ja [[Fred Tomingas]] – med.), siis ei saanud mõte teoks enne kui 23. mail 1924, mil [[Tartu Ülikool]]i Valitsus registreeris korporatsioon Rotalia põhikirja Tartu Ülikooli juures.<ref>Rahvusarhiiv, EAA.2100.19.258</ref>
Mitteametlikult oli selleks ajaks Rotalia konvent tegutsenud Tartus alates jaanuarist 1924, kus siis jaanuaris toimusid nõupidamised professor [[Peeter Kõpp|Peeter Kõpu]] juures [[Maarjamõis]]as, mille käigus kavandati hoolikalt Rotalia Tartu konvendi taasasutamisega seonduvaid küsimusi. Kuna Tartu Ülikoolis [[immatrikuleerimine|immatrikuleeritud]] liikmetest elas Tartus vaid kaks tegevliiget, siis oli võimatu ellu kutsuda konventi kõikide tarvilike ametitega. Veebruaris kutsus Berliini konvent ellu vaid [[olderman]]i<ref>[http://www.rotalia.ee/et/tegevus/ametnikud.html Ametnikud]</ref> ameti. Esimeseks oldermaniks valiti arstiteadust õppiv Fred Tomingas, kes oli oma rebase ja noore tegevliikme aja kaasa elanud Peterburi konvendis ning seega osutus kõige sobivamaks Rotalia mentaliteedi edasiandjaks kujuneva konvendi liikmeskonnale.
Veebruaris üüriti ajutine korter Narva tänav 137 asuvasse hoonesse ning Berliinis otsustatud sooviavalduste põhjal võeti vastu uued lihtliikmed: Voldemar Bachmann (hiljem Ojamaa), K. Einer, August Eslas, Gleb Jakobson (hiljem Peet Jaagupsaar), Abel Käbin, Peeter Kind, [[Tõnis Kint|Tõnis Kind]], A. Oja, [[Aleksander Onno]], Jüri Rebane, Elmar Roger, Nikolai Roosa (hiljem [[Enn Terasmäe]]), Robert Ruus, [[Jakob Welitar|Jakob Velitar]] ja J. Viilup.
29. aprillil 1924 otsustas Berliini konvent vastavalt oldermani esildisele kõik lihtliikmed vastu võtta tegevliikmeteks, mis tegelikkuses sai teoks Tartu tegevliikmete ja vilistlaste osavõtul 24. mail – seega vahetult pärast Tartu Ülikooli poolset põhikirja kinnitamist. 31. mail ja 1. juunil 1924 peeti Tartu hotellis Livonia esimene kommerss, millele eelnenud erakorralisel koosolekul otsustati korporatsioon Rotalia Tartu konvendi loomine ning valiti ka esimesed ametnikud. Esmakordselt lehvis sinine-must-roheline lipp Eesti ülikoolilinnas – ajaloolises Tartus.
80. rida:
Kõige aktiivsemaks muutuski Rotalia tegevus Tartus, kus liikmeskond asus kohe jõudsalt kasvama. 1. oktoobril 1924 koliti uude konvendikorterisse Lille 3, mis oli Rotalia koduks kaheksaks edukaks aastaks. Eelnevalt asus seal baltisaksa korporatsioon Fraternitas Rigensis, kes liikmete vähesuse tõttu Tartus, lahkus Riia Polütehnikumile lähemale.<ref>Vivat Academia. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis. Tartu, 2012. ISBN 9789985994139</ref>
Samal aastal taastati ka oma koht EKL-is, kuna oli kadunud ainuke väljaarvamise põhjus – Tartu konvendi puudumine.<ref>Rahvusarhiiv, EAA.2100.19.109</ref> Edasises tegevuses EKL-is võib esile tõsta uute liikmete, [[korporatsioon Revelia]] (1928) ja [[Fraternitas Liviensis]]e (1930) vastuvõtmise korporatsioon Rotalia presideerimise ajal. Paljud väiksemad korporatsioonid, mis ei suutnud EKL-i usaldust võita, likvideeriti või inkorporeeriti suuremate poolt 1930. aastate jooksul. Näiteks 1931. aastal inkorporeeris Rotalia [[korp! Vicinia]] ja 1935. aastal [[korp! Kaljola]]. Viimane suurendas tunduvalt inseneriteaduskonna üliõpilaste arvu, mille tõttu kasvas konvendi tegevus eriti Tallinnas, kuhu asutati 1936. aastal eraldi osakond.
[[Pilt:Korporatsioon Rotalia konvendi hoone Tähe tänaval.JPG|pisi|Endine baltisaksa korp! Estonia konvent (nüüd korp! Rotalia konvendihoone) Tähe tänaval, Tartus|290x290px]]
Kuna liikmeskonna hoogne kasv muutis Lille tänaval asunud ruumid kitsaks, kolis Rotalia 1. juulil 1932 baltisaksa [[Korporatsioon Estonia|korp! Estonialt]] üüritud majja Tähe tänaval (Tähe tn 29), mis osteti jõukuse kasvades päriseks 1936. aastal. 1932. aasta lõpus lähenes Rotalia liikmeskond 250-le: nendest 109 olid vilistlased, 102 tegevliikmed ning 32 lihtliikmed ja rebased. 1933. aasta novembris tähistati Rotalia 20. aasta juubelit. Tähe tänava maja sisustati selleks puhuks uue mööbliga, anti välja Rotalia senist tegevust käsitlev album.<ref>{{Raamatuviide|autor=Korporatsioon Rotalia|pealkiri=Korp! Rotalia 1913 - 1933|aasta=1933|koht=Tartu|kirjastus=K. Mattiesen|lehekülg=}}</ref> Samal aastal pandi alus sõprussuhetele [[Varsinaissuomalainen Osakunta]]ga (VSO) [[Helsingi]]st.
Veel 1940. aasta kevadsemestril elas Rotalia oma tavapärast elu. Seoses suviste sündmustega tuli aga nii Rotalia kui ka teiste "töölisvaenulike organisatsioonide" avalik tegevus Eestis katkestada. 18. juunil nõudis Tartu linnavalitsus maja üleandmist vene sõjaväele 20. juuni hommikuks – tühjana, kuid kasutamiskõlblikus korras. Rotalia arhiiv, arvepidamine ja vallasvara anti üle Tartu Ülikoolile; karikad, rapiirid jms. anti üle [[Eesti Rahva Muuseum]]ile. Kõigile oli selge, milliseks ähvardab kujuneda rahvuslike korporatsioonide lähim saatus. Konvendi volinikuks valiti confr! [[Heikki Leesment]] presiidiumi, K!K!K! (konvendi koosolek) ja E!K!K! (tegevliikmete koosolek) õigustes ning need õigused kehtestati kuni järgmise korralise konvendi koosolekuni, mis toimus alles üheksa aastat hiljem võõral pinnal. Algas Rotalia põrandaalune tegevus Eestis ja pagulasaastad võõrsil.
| |||