Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Mõnede arvuliste väärtuste täpsustused. |
Tehtud täpsustus salvestusvõimendi sageduskorrektsiooni osas. Lisatud 3 referentsi (raamatut). |
||
43. rida:
== Põhilised variandid ==
Helisalvestuse jaoks mõeldud di- või triatsetaatpõhimikuga lindi kogupaksus oli algselt 55 μm ja pikkus poolitud rullis oli üldjuhul 1000 m. Sellist magnetlinti kasutati põhiliselt professionaalses stuudiotehnikas lindikiirustel 76,2 ja 38,1 cm/s, mille puhul need andsid vastavalt 22 ja 44 minuti pikkuse salvestusaja.<ref>{{Raamatuviide|autor=Heino Pedusaar|pealkiri=Amatöörhelitehnika|aasta=1977|koht=Tallinn|kirjastus=Valgus|lehekülg=213}}</ref>
Laiatarbekasutuse jaoks keriti magnetlint poolidele mille läbimõõdud olid 25, 22,5, 17,5, 15, 12,5, 10 ja 7,5 cm, mis mahutasid vastavalt 700, 500, 360, 250, 180, 100 ja 50 m linti paksusega 55 μm (tollimõõtu kasutatavates maades olid mõõtmed ja lindipikkused toodutest mõnevõrra erinevad, näiteks 3¾ tolli 10 cm asemel). Lindikiirusel 19,05 cm/s on ühele rajale mahtuva salvestise kestus nendel vastavalt 60, 45, 30, 22, 16, 9 ja 4,5 minutit.<ref>{{Raamatuviide|autor=Kaupo Varandi|pealkiri=Magnetofonid|aasta=1981|koht=Tallinn|kirjastus=Valgus|lehekülg=}}</ref> Polüesterpõhimiku puhul hakati tegema ka õhemat 37 μm paksust linti, mida nimetatakse kauamängivaks (LP – ''long play'') ja 27 μm paksust linti, mis annab kahekordse salvestise kestuse (''double play'') ning 1962. aastal ka 18 μm paksust ''triple play'' linti.
61. rida ⟶ 63. rida:
Peale töökihi materjali magnetiliste omaduste on olulised ka magnetiliste osakeste suurus, kuju ja orientatsioon lindi töökihis. Parimaid tulemusi annavad töökihid, milles osakesed on nõelja kujuga ja orienteeritud lindil pikisuunas. Osakeste nõutavate mõõtmete osas on orientiiriks salvestuspea tööosa geomeetria (tööpilu laius) ja eelmagneetimisvoolu sagedus. Seega on tegemist mikromeeterdiapasooniga.
Lisaks iseloomustatakse analooghelisalvestuseks kasutatavaid linte töökihi jääkmagneetumuse põhiajakonstandiga, mis antakse teatud lindikiiruste jaoks, mille juures kasutamiseks lint on ette nähtud. Selle ajakonstandiga määratud karakteristlikust sagedusest (ehk murdesagedusest) kõrgemate sageduste poole hakkab lindi jääkmagneetumus vähenema. Normatiivid näevad ette, et
Karakteristliku sageduse väärtus on
Suurtel lindikiirustel on karakteristlik sagedus kiirusega ligilähedaselt proportsionaalselt kõrgem. Kuid professionaalses stuudiotehnikas on kiiruste 38,1 ja 76,2 cm/s osas kokku lepitud sama karakteristliku sageduse
Langus lindi jääkmagneetumuse sageduskarakteristikus põhjustab signaal-müra suhte halvenemist ehk siis sahina taseme kasvu, mis on teatavasti suurimaks probleemiks madalatel lindikiirustel. Kui inimkõrva suurima tundlikkuse sagedustel 4 kHz ümbruses pole stuudiokiirustel langus veel õieti alanudki, siis kassettmagnetofonis on see juba 3 korda (ehk 12 dB), arvestamata muid taasesitusel mõjuvaid tegureid (raja laius jt).
101. rida ⟶ 103. rida:
Kuid samasse salvestuspeasse antakse samaaegselt eelmagneetimisvooluga ka salvestatava analoogsignaali vool, mis on eelmagneetimisvoolust siiski oluliselt (kordades) väiksem. Nende kahe voolu summaarse toime tulemusena osutuvad eelmagneetimisvoolu poolt lindi magnetkihis eri poolperioodidel vastassuunas magneeditud ülilühikesed lõigud helisignaali poolt moduleerituks. See modulatsioon avaldub peamiselt nende lõikude pikkuses – mõlema voolu samasuunalise (liituva) toime korral selles suunas magneeditud lõigud pikenevad, vastassuunalise toime korral lõigud aga lühenevad (seega siis laiusmodulatsioon). Selle tulemusena tekib kõrvalekalle keskmiselt nullise väärtusega pikisuunalisest jääkmagneetumusest (mis tekiks ainult eelmagneetimisvoolu olemasolu korral), sest teineteisele järgnevad eelmagneetimisvoolu eri poolperioodidel vastassuunaliselt magneeditud lõigud ei kompenseeri üksteise välju enam täpselt. Nii tekib helisagedusliku signaaliga proportsionaalne pikisuunaline keskmine (keskmistatud) magneetumus, mis on taasesitamisel ära kasutatava lindivälise jääkmagnetvälja allikaks.
Selline lindi magneetumise selgitus (lihtsustatud mudel) kehtib hästi juhul kui salvestuspea tööpilu laius on suurem kui magnetlindi töökihi paksus, nagu see kunagi oli professionaalses stuudiotehnikas kasutatavate suurte lindikiirustega magnetofonide korral, kuid on seda ka praegu kasutatavate väga õhukeste lintide korral. Enamusel juhtudel tuleks lindi magneetumise protsessi adekvaatseks kirjeldamiseks kasutada aga oluliselt keerukamat mudelit. See seletab ka eksperimentaalsete uuringute suurt osakaalu magnetilise salvestuse alastes uuringutes, seda eriti arvuti abil teostatava elektromagnetvälja 3D-modelleerimise eelsel ajal (kuni 1960-ndate aastateni)<ref>{{Raamatuviide|autor=Charles Mee|pealkiri=The Physics of Magnetic Recording|aasta=1964|koht=Amsterdam|kirjastus=North-Holland Publishing Company|lehekülg=}}</ref>.
Erijuhtudel kasutatakse lindi magneetimiseks helisignaali ja eelmagneetimise jaoks ka eraldi salvestuspäid (näiteks nn cross-field eelmagneetimine). Võidakse kasutada ka salvestatavate kandevsageduslike impulsside pikkuse või lühiseste impulsside vahekauguse, faasihihke või sageduse otsest moduleerimist (mõõtetulemuste täppisregistreerimise magnetlintseadmetes).
| |||