Redaktsioon: 8. veebruar 2019, kell 05:24 redigeeri Parveto (arutelu \| kaastöö) 2905 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 18. veebruar 2019, kell 07:11 redigeeri eemalda Parveto (arutelu \| kaastöö) 2905 muudatust Täpsustatud mitmeid arvväärtusi. Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
43. rida: == Põhilised variandid == Helisalvestuse jaoks mõeldud di- või triatsetaatpõhimikuga lindi kogupaksus oli algselt 55 μm ja pikkus poolitud rullis oli üldjuhul 1000 m. Sellist magnetlinti kasutati põhiliselt professionaalses stuudiotehnikas lindikiirustel 76,2 ja 38,1 cm/s, mille puhul need andsid vastavalt 22 ja 44 minuti pikkuse salvestusaja. Laiatarbekasutuse jaoks keriti magnetlint poolidele mille läbimõõdud olid 25, 22,5, 17,5, 1415, 12,5, 10 ja 7,5 cm, mis mahutasid vastavalt 700, 500, 360, 250, 180, 100 ja 50 m linti paksusega 55 μm (tollimõõtu kasutatavates maades olid mõõtmed ja lindipikkused toodutest mõnevõrra erinevad, näiteks 3<sup>3</sup>/<sub>4</sub> tolli 10 cm asemel). Lindikiirusel 19,05 cm/s on ühele rajale mahtuva salvestise kestus nendel vastavalt 60, 45, 30, 22, 16, 9 ja 4,5 minutit. Polüesterpõhimiku puhul hakati tegema ka õhemat 37 μm paksust linti, mida nimetatakse kauamängivaks (LP – ''long play'') ja 27 μm paksust linti, mis annab kahekordse salvestise kestuse (''double play'') ning 1962. aastal ka 18 μm paksust ''triple play'' linti. Kauamängiva lindi puhul on ühe salvestusraja kestus vastavalt 90, 67, 45, 33, 24, 13,5 ja 6,75 minutit. Kuna neid õhemaid linte kasutati peamiselt aeglasema 9,53 cm/s lindikiiruse juures, siis sel puhul on ühe raja salvestusajaks vastavalt 180, 134, 90, 66, 48, 27 ja 13,5 minutit, double play lindi korral vastavalt 240, 180, 120, 88, 64, 36 ja 18 minutit. Sellist 27 μm paksust linti kasutati ka mõnedes esimestes [[Kompaktkassett\|kompaktkassettides]] (CC-46), kuid üldiselt kasutati [[Kassett\|kassettides]] veelgi õhemaid linte (18, 12 ja 9 μm), mis andsid pikema salvestuse aja ühel rajal (vastavalt 30, 45 ja 60 minutit kassettide CC-60, CC-90 ja CC-120 puhul). 63. rida: Lisaks iseloomustatakse analooghelisalvestuseks kasutatavaid linte töökihi jääkmagneetumuse põhiajakonstandiga, mis antakse teatud lindikiiruste jaoks, mille juures kasutamiseks lint on ette nähtud. Selle ajakonstandiga määratud karakteristlikust sagedusest (ehk murdesagedusest) kõrgemate sageduste poole hakkab lindi jääkmagneetumus vähenema. Normatiivid näevad ette, et see toimuks pöördvõrdeliselt sagedusega vastavalt ekvivalentse esimest järku inertse lüli seaduspärasusele. Selle seaduspärasuse järgimine etteantud täpsuse tagatakse salvestusvõimendis vajaliku sageduskorrektsiooni kasutamisega (salvestusvoolu vastava suurendamisega kõrgete sageduste osas). Reeglina saavutatakse selles osas rahuldav tulemus vaid seadme nominaalse töösagedusala piirides. Karakteristliku sageduse väärtus on teatud linditüüpide jaoks normeeritud. Lahtise poolidel kasutatava lindi puhul on karakteristlik sagedus madalamatel lindikiirustel olnud reeglina normeeritud kuskil 1–2 kHz ringis, varasel perioodil (1950-ndatel) ka alla 1 kHz. Praegusel ajal on lindi karakteristlikud sagedused tavaliste lindi magnetkihi materjalide (koobaltferriit jms.) puhul kiirustel 19,05, 9,53 ja 4,76 vastavalt 3,2, 1,8 ja 1 kHz. Kassettmagnetofonide lintidel on see kiirusel 4,76 cm/s tavalise lindi korral väga pikka aega olnud 1,3 kHz, CrO<sub>2</sub> ja metallosakestega lindi korral aga 2,3 kHz. Suurtel lindikiirustel on karakteristlik sagedus ~~kiiruse~~kiirusega ligilähedaselt proportsionaalselt kõrgem. Kuid professionaalses stuudiotehnikas on kiiruste 38,1 ja 76,2 cm/s osas kokku lepitud sama karakteristliku sageduse ~5 kHz (täpsemalt ajakonstandi 35 μs) kasutamises. Langus lindi jääkmagneetumuse sageduskarakteristikus põhjustab signaal-müra suhte halvenemist ehk siis sahina taseme kasvu, mis on teatavasti suurimaks probleemiks madalatel lindikiirustel. Kui inimkõrva suurima tundlikkuse sagedusel 4 kHz pole stuudiokiirustel langus veel õieti alanudki, siis kassettmagnetofonis on see juba 3 korda (ehk 12 dB), arvestamata muid taasesitusel mõjuvaid tegureid (raja laius jt). 118. rida: Vanemate kitsama töösagedusalaga magnetofonidega tehtud salvestiste taasesitamisel uuemate laia töösagedusalaga magnetofonidega ei ole praktiliselt võimalik saavutada töösagedusala märkimisväärset laienemist. Näiteks, kui 1961. aastal salvestas magnetofon kiirusel 9,53 cm/s sagedusalas kuni 6 kHz, siis selle lindi taasesitamisel uuema 15 kHz sagedusalaga magnetofoniga pole sagedusalas 6–15 kHz sisuliselt kuigi palju kasulikku signaali, kuid taasesitamisel tekkiv müra (lindi- ja võimendite kahin/sahin) on seal olemas sellest sõltumata. Lisaks on vaja korrigeerida lindi põhiajakonstandi (või karakteristliku sageduse) erinevus, mis 1961. aastal kasutusel olnud lintidel oli 0,6 kHz, uuemate normide järgi aga on 1,268 kHz. See ligikaudu ~~kahekordne~~kolmekordne tõus sagedusala ülemises (1–15 kHz osas) tekitab veel ~~kahekordse~~kolmekordse (610 dB) kaotuse kahina tasemes. Selle tõttu võib osutuda otstarbekaks taasesitada vanu linte kas originaalseadmeid kasutades või siis magnetofoniga, milles on teostatud vastavad ümberseadistamised, või kasutades muid müra nõrgestamise võtteid (mürafiltrit vms).

Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel