Platoni dialoogid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Stephanus, peakirjad ja mõned täpsustused |
||
1. rida:
'''Platoni dialoogid''' on vanakreeka [[filosoof]]i [[Platon]]i [[dialoog]]ivormis [[filosoofia|filosoofilised]] teosed.
==Tekstiloolist==
Tema loomingust on säilinud üle kahekümne dialoogi ja kümmekond kirja. ▼
Arvatakse, et tema dialoogid on kirjutatud umbes 40 aasta jooksul. Ta alustas arvatavasti dialoogide kirjutamist millalgi pärast [[Sokrates]]e hukkamist [[399 eKr]]. ▼
Teoste viitamisel kasutatakse üldiselt [[Stephanuse paginatsioon]]i, mis on matkib [[Henri Estienne]]'i (Henricus Stephanus) kolmeköitelise Platoni dialoogide koguväljaande (1578) leheküljestust.
▲Arvatakse, et
Platon olevat kuuldavasti noorusaastatel olnud ka andekas draamakirjanik, kuid arvatavasti Sokratesest mõjutatuna hävitas ta oma toonased draamateosed ja pühendas end filosoofiale ning alustas dialoogide kirjutamist. Võimalik, et "[[sokraatilised arutlused]]" (''Sōkratikoi logoi'') oli aga juba enne Sokratese surma üks filosoofilise kirjanduse žanr, milles Platon end kodus tundis ja mille abil ta jõudis lõpuks selliste filosoofiliste arusaamade sõnastamisele, mida me tänapäeval Platoni filosoofia nime all tunneme.
==Sisust ja taotlustest==
Platoni dialoogid on filosoofia ajaloo jaoks olnud ammendamatu tõlgendamise allikas. Inglise filosoof ja matemaatik [[Alfred North Whitehead]] on üteldnud: "Kõige kindlam üldiseloomustus õhtumaa mõtlemise tavale on, et see koosneb ääremärkuste jadadest Platoni filosoofiale". Platoni dialoogides on tõstatatud kõik peamised filosoofia küsimused, mistõttu nende küsimuste arutamisel pöördutakse tihti tagasi just Platoni enda juurde. Et aga tema dialoogid pole mitte kuivad filosoofilised traktaadid, vaid ühtlasi ka väga kõrgetasemelised kirjandusteosed, siis on need ka väga mitmekesise ja vastuolulise tõlgendamise allikaks. Pöörded filosoofia ajaloos toovad ikka ja jälle kaasa Platoni uuesti- ja ümbertõlgendused.
11. rida ⟶ 17. rida:
Tõlgendamise teeb keeruliseks ka asjaolu, et Platon ei lase oma dialoogides kunagi kõnelda iseendal. Ainult kahes dialoogis mainitakse tema nime ja küllaltki kõrvalistel asjaoludel. Seega tuleb püüda seda, mida Platon millegi kohta arvas, välja lugeda dialoogides toimuvast vestluse käigust.
Platoni dialooge jaotatakse (1) varasteks, sokraatilisteks ehk aporeetilisteks dialoogideks, (2) keskmisteks dialoogideks ja (3) hilisteks dialoogideks. Peamine erinevus esimese ja kahe viimase vahel on, et varastes dialoogides ei jõuta [[dialektika]] käigus positiivsete sedastusteni, määratlusteni (aporeetilisus).
Keskmiste dialoogidega muutub Platoni käsitluse haare abstraktsemaks ning ta tuletab ning vaeb lähtuvalt laiendatud sokraatilisest filosoofiast ja poleemikast [[füsioloogid]]ega ning [[sofistid]]ega käsitlusi riigi, hinge, ilu, keele, teadmise ja ideede kohta. Keskmiste dialoogide hulka kuulub tuntumatest ka Platoni
Hilistes dialoogides saavutab Platon juba kõrgema spekulatsiooni taseme ning revideerib ja täpsustab oma endisi käsitlusi või toob sisse hoopis uusi teemasid. Näiteks saab suurema rõhu
Dialoogide eesmärgiks peetakse muuhulgas reklaami Platoni filosoofia koolile, mida nimetati [[Akadeemia]]ks. Selles plaanis väidetakse, et Platonil oli ka esoteeriline õpetus, mis oli mõeldud Akadeemia siseringile ja millesse pühendati ainult otsesed õpilased. Dialoogides on kajastatud eksoteeriline osa Platoni filosoofiast, mis on laiemale ringile mõteldes vormistatud ja milles seega tema filosoofia juurteni ei jõuta. Esoteerilise õpetuse olemasolu Platonil väidab ka tema vahetu õpilane Aristoteles.
| |||