Narva anglikaani kogudus: erinevus redaktsioonide vahel

Inglaste kõrgendatud huvi Narva vastu tekkis 17. sajandi teisel poolel. Ajendatud oli see eelkõige sellest, et järjest läks Venemaa [[Arhangelsk]]i-kaubandus hollandlaste kätte. Olulist osa mängis ka [[Charles I]] (1600–1649) hukkamine 1649. aastal, mille järel tsaar [[Aleksei Mihhailovitš]] (1629–1676) tühistas inglasteinglastele antud kaubandusprivileegid. Inglise-Venemaa kaubavahetuse jätkumine sai toimuda ainult koostöös Rootsiga.<ref name="Küng3"/>

1661. aastal sõlmiti Suurbritannia ja Rootsi vahel sõprus- ja kaubandusleping, mis asendati 1665. aastal põhjalikuma liidulepinguga. Too lepe lubas inglastel rajadaasutada kolmes Rootsi linnas asutada oma kaubaühingud ja rajada kaubahoove: Narvas, [[Landskrona]]s ja [[Stade]]s.<ref name="Küng3"/>

Rootsi keskvõim oli 17. sajandil väga vastumeelne lubama riiki [[luterlus]]e kõrval teisi religioone[[konfessioon]]e. Ainsaks erandiks oli [[õigeusk]], mida järgisid [[Ingerimaa kubermang|Ingerimaa]] ja [[Eestimaa kubermang]]u idaosa elanikud.

Juba aastal 1643 kirjutas Rootsi [[Moskva]] resident [[Peter Anton Loofeldt]], et juhul, kui lubada välismaistele kaupmeestele usuvabadus, on Narval hea võimalus kujuneda Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelise kaubanduse [[laokoht|laokohaks]]. Sama mõtte esitas ta ka 1656. aastal.<ref name="Küng1"/>

31. juulijuulil 1672 tegi [[Narva linnusekrahv]] [[Johan von Lilliendahl]] kuningas [[Karl XI]]-le (1655–1697) ettepaneku lubada Narvas viibivatele välismaistele kaupmeestele teatud vabadusi, muuhulgas usuvabadust. Lilliendahl nägi selles võimalust meelitada Narva uusi kodanikke just Hollandist. Kuninga vastus oli kõhklev ja usuvabadust võõramaalastele ei järgnenud.<ref name="Küng1"/>

Göran Sperling konsulteeris veel [[Ingerimaa superintendent]] [[Johannes Gezelius noorem]]aga (1647–1718), misjärel saatis 14. novembril enda ja GezeliusGezeliuse põhjaliku seisukoha kuningale.<ref name="Küng5"/>

16. detsembril 1684 saatis kuningas Sperlingile kirja, milles teatas oma lõplikust nõusolekust kogudus rajada ja andis kindralkubernerile korralduse teavitada sellest Narva inglasi<ref name="Küng2"/>. Oma kirjas rõhutas kuningas ka piirangutele, mida pidid inglased järgima: jutlusi võis pidada vaid [[inglise keel]]es ning teenistustel tohtis paluda vaid jumalatJumalat, ning mitte tekitada muul moel pingeid linnaelanike seas. Keelepiirangu eesmärk oli ära hoida kohaliku saksa ja rootsi elanikkonna liitumist anglikaani kogudusega.<ref name="Küng6"/>

Aprillis teatasid Ida Kompanii juhid narvalastele, et olid leidnud sobiva preestri väga kiiresti, kuid kahjuks oli too Lynchi-nimeline vaimulik ootamatult surnud. Sellest tulenevalt jäi vaimuliku leidmine venima, millmille üle Narva kaupmehed Ida Kompanii juhtidele teravat rahulolematust väljendasid.<ref name="Küng7"/>

1. juulijuulil 1685 sõlmisid üheksa inglise kaupmeest tähtajatu rendilepingu kaupmees [[Herman Herbers]]i lese [[Lucia Pöppelmann]]iga, kellelt üüriti üks suur hoovimaja. Suure saali ja tõenäoliselt ka preestri eluruumidega hoone eest maksid inglased 140 [[vasktaaler|vasktaalrit]] aastas.<ref name="Küng7"/>

28. juulijuulil 1685 said Narva inglise kaupmehed G. Metcalfe ja G. Peirson Benjamin Ayloffilt kirja, milles Ida Kompanii juht teatas, et neil oli õnnestunud sõlmida kokkulepe noore vaimuliku [[Charles Thirlby]]ga, kes oli kohe valmis Narva sõitma. Ayloffi sõnul oioli mitmel pool Euroopas õppinud ja magistrikraadi omandanud Thirlby saanud vajaliku heakskiidu ka Londoni piiskopilt.<ref name="Küng8"/>

Plakatil oli selgitatud, et Narvas viibimise ajal ei tohtinud Thirlby mingil moel tegutseda Rootsi riigi ja kuninga vastu ning pidi kuningatkuninga, tema pere ja Rootsi riigi eest alati palvustel esimesena palvetama. Oma jutlustes ei tohtinud ta välja tuua anglikaani ja luterliku kiriku erinevusi, samuti ei tohtinud ta luterlasi oma kogudusse meelitada ega luterlust mingil moel solvata. Kui inglane oli läinud üle luteri usku, siis pidi Thirlby nad rahule jätma. Tema vaimulik kirjavahetus allutati Ingerimaa superintendendile ja anglikaani jumalateenistused pidid toimuma selleks eraldi ette nähtud hoones, kinniste uste taga ja samal ajal kui luterlikud jumalateenistused. Anglikaani koguduse liikmeskonda tohtisid kuuluda vaid inglise kaupmehed ja käsitöölised, nende teenrid ning linna saabunud inglise meremehed. Teiste rahvuste liikmed ei tohtinud teenistustel osaleda ning Thirlby pidi esitama regulaarselt kindralkubernerile ja superintendendile koguduseliikmete nimekirju.<ref name="Küng8"/>

InfotTeavet koguduse tegutsemise osas on säilinud vähe.<ref name="Küng9"/>

Arveraamatu põhjal võib oletada, et preester Thirlby ja vähemalt osa koguduseliikmeid lahkusid [[Põhjasõda|Põhjasõja]] ajal [[Tallinn]]assea ja näiteks Thirlby veetis seal 1700–1701 aastavahetuse 1700–1701.<ref name="Küng11"/>

1701. aastal jätkas siiski kogudus siiski tegevust Narvas. Viimaseks arveraamatusse kantud kuupäevaks on 6. mai 1703. Tõenäoliselt lõpetas kogudus umbes samal ajal ka oma tegevuse. Kui [[Peeter I]] (1672–1725) [[Narva piiramine (1704)|vallutas järgmisel aastal Narva]] ja linna kodanikud andsid talle truudusvande, siis Thirblyt enam nende hulgas ei olnud. 1703–1704 lahkus linnast ka inglise kaupmeeskond.<ref name="Küng11"/>