ALMAVÜ: erinevus redaktsioonide vahel

1951. aastal moodustati ühingute liitmisega Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing ja selle Eesti Vabariiklik Organiseerimiskomitee, 1953. aastal moodustati Üleliidulise Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu Eesti Vabariiklik Komitee (ALMAVÜ Eesti Vabariiklik Komitee). Organisatsioonil olid kohalikud rajoonikomiteed, auto-, moto-, mere- ja raadio[[klubi]]d, kuni 1971. aastani tegeldi ka [[vetelpääste]]ga. 21.-24. detsembril 1971 toimus Moskvas ALMAVÜ VII Üleliiduline Kongress, mille otsusel muudeti osaliselt ALMAVÜ põhikirja, ühtlustati ja tsentraliseeriti organisatsiooni. 1971. aastal nimetati Üleliidulise ALMAVÜ Eesti Vabariiklik Komitee ümber Nõukogude Liidu ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomiteeks.<ref>https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:105050 PDF</ref> Enne kauaaegset ALMAVÜ Eesti NSV Keskkomitee esimeest, küllaltki eestimeelset [[kindral]]it [[Jüri Raudsepp (sõjaväelane)|Jüri Raudseppa]] (1961 kuni 1989), oli ALMAVÜ Komitee esimeheks Eduard Nooska. <ref>https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/218780</ref> Eesti NSV ALMAVÜ viimaseks esimeheks oli endine Nõukogude armee poliittöötaja [[polkovnik]] [[Eedu Pallase]].

 

 

[[25. september|25. septembril]] [[1991]] asutati Venemaa Kaitse-Spordi-Tehnika Organisatsioon (''Российская оборонная спортивно-техническая организация, lühend РОСТО; Rossiiskaja oboronnaja sportivno-tehnitšeskaja organizatsija'', lühend ROSTO), millest sai pärast [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] lagunemist [[Venemaa Föderatsiooni President| Venemaa Föderatsiooni Presidendi]] määrusega NSV Liidu ALMAVÜ õigusjärglane Venemaal.