Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
63. rida:
Lisaks iseloomustatakse analooghelisalvestuseks kasutatavaid linte töökihi jääkmagneetumuse põhiajakonstandiga, mis antakse teatud lindikiiruste jaoks, mille juures kasutamiseks lint on ette nähtud. Selle ajakonstandiga määratud karakteristlikust sagedusest (ehk murdesagedusest) kõrgemate sageduste poole hakkab lindi jääkmagneetumus vähenema. Normatiivid näevad ette, et see toimuks pöördvõrdeliselt sagedusega vastavalt ekvivalentse esimest järku inertse lüli seaduspärasusele. Selle seaduspärasuse järgimine etteantud täpsuse tagatakse salvestusvõimendis vajaliku sageduskorrektsiooni kasutamisega (salvestusvoolu vastava suurendamisega kõrgete sageduste osas). Reeglina saavutatakse selles osas rahuldav tulemus vaid seadme nominaalse töösagedusala piirides.
Karakteristliku sageduse väärtus on teatud linditüüpide jaoks normeeritud. Lahtise poolidel kasutatava lindi puhul on karakteristlik sagedus madalamatel lindikiirustel olnud reeglina kuskil 1–2 kHz ringis, varasel perioodil (1950-ndatel) ka alla 1 kHz
Suurtel lindikiirustel on karakteristlik sagedus kiiruse ligilähedaselt proportsionaalselt kõrgem. Kuid professionaalses stuudiotehnikas on kiiruste 38,1 ja 76,2 cm/s osas kokku lepitud sama karakteristliku sageduse ~5 kHz (täpsemalt ajakonstandi 35 μs) kasutamises.
Langus lindi jääkmagneetumuse sageduskarakteristikus põhjustab signaal-müra suhte halvenemist ehk siis sahina taseme kasvu, mis on teatavasti suurimaks probleemiks madalatel lindikiirustel. Kui inimkõrva suurima tundlikkuse sagedusel 4 kHz pole stuudiokiirustel langus veel õieti alanudki, siis kassettmagnetofonis on see juba 3 korda (ehk 12 dB), arvestamata muid taasesitusel mõjuvaid tegureid (raja laius jt).
| |||