John Singer Sargent: erinevus redaktsioonide vahel

1874. aastal kolis Sargentide pere [[Pariis]]i, kus John asus õppima [[Charles Auguste Émile Carolus-Duran]]i ateljees. Carolus-Durani eeskujul õppis Sargent maalima ilma eelnevalt lõuendile visandit tegemata. Rõhk oli valguse jäädvustamisel, selle murdumiste, väreluse ja pidevate muutuste otsimine, mitte selgepiiriliste värvimassiivide maalimisel.<ref name=":2" /> Ateljees seati eeskujudeks [[Frans Hals]]i, [[Rembrandt]]i, [[Anthonis van Dyck]]i ja [[Diego Velázquez|Velazquezi]] maalilaad.<ref name=":1" /> 1879. aasta sügisest ei osalenud Sargent enam regulaarselt õppetöös ning alustas reisiperioodi, mil tutvus vanade meistrite töödega ning kogus ideid uuteks maalideks. Reisidega ilmusid tema portreede sekka ka olustikumaalid, mille päikeseküllased maalipinnad kõnelesid [[Claude Monet]]' mõjust, kellega Sargent oli kohtunud [[impressionism|impressionistide]] teise näituse ajal. Vahemikus 1877–1882 osales Sargent mitmetel Pariisi Salongi näitustel ning teenis oma töödega palju kiitust ja tähelepanu.<ref name=":1" /> Tema kuulsaim maal "Madame X", tuntud ka kui "Madame Gautreau", valmis tellimuse väliselt. Hoolimata maali uudsusest oli see 1884. aastal Salongi esitatud teos ''[[succès de scandale]]'', kutsudes esile kriitika Sargenti ükskõiksuse pärasttõttu traditsiooniliste pooside, ruumilise modelleerimise ja käsitluse suhtes.<ref name=":1" /> See teos, mis tõi endaga kaasa pigem kurikuulsust kui kuulsust, sai otsustavaks tõukeks Sargenti Inglismaale kolimisel.

Sargenti stiili iseloomustab maalitavate subjektide läheduse ja kauguse paradoksaalne suhe. Tema eluküllaseid töid saadab õrn eemalolek ja eraldatus, mida rõhutab teatraalsete kostüümide ja pooside valik. Sargenti portreed kannavad endas nii selgust kui ka mõistatust, tema kujutatud subjektid peidavad endas varjatud siseelu ja kaugust. Selline poosi ja ilme, siseelu, vaoshoituse ja lõtvuse vastandumisel põhinev maalilaad annab Sargenti parimatele portreedele dramaatilise jõu ja värskuse.<ref name=":2" /> Teistel puhkudel saadab tema töid aga kummaline tuimus, justkui asuks Sargenti maailm meie omast eraldi. Sellisel juhul mõjuvad tööd pigem vahendina raha teenimiseks või lihtsalt tellimuse täitmisena. Kuigi Sargenti maalidel kujutatud naised on kaunilt riietatud ning omavad endas suurepärast elutunnetust, on see elu poseeritud, Sargenti poolt lavastatud. Naised Sargenti maalidel võivad mõjuda seksuaalselt, kuid ka see on kummaliselt kunstlik. Samas iseloomustab Sargenti mehi seksuaalsuse täielik puudumine, need üleolevad kujud oleksid kui ülikondades sündinud, silmis eemalolev pilk, võim libisemas sõrmede vahelt.<ref name=":2" /> Sellisele meeste kujutamisviisile vastanduvad Sargenti loodud visandilehed meestest. Need [[akt (kunst)|aktid]] kujutavad mehi veidrate nurkade alt, mõne poos sarnanemassarnane kunstiajaloolase [[Bram Dijkstra]] "murtud selgadega nümfide" kirjeldusele, mida Dijakstra kasutas 19. sajandil maalitud [[vuajerism|vuajeristlike]] naismaalide kohta. Visanditel kujutatud mehed on üleslükatud vaagnate ja nõgusate selgadega, pea kuklasse heidetud.<ref>{{Netiviide|Autor=Patricia Failing|URL=http://www.artnews.com/2001/05/01/the-hidden-sargent/|Pealkiri=The Hidden Sargent|Väljaanne=Artnews|Aeg=2001|Kasutatud=29.12.2018}}</ref>

1880. aastatel olid mitmed Sargenti tööd väljas ka Salongis. Need olid põhiliselt maalid, mis enamjaolt kujutasid täispikkuses naisi: "Madame Edouard Pailleron", 1880; "Madame Ramón Subercaseaux", 1881 ja "Naine roosiga", 1882.<ref name=":0" /> Sargenti loomingu hulka kuulub ka sari Robert Louis Stevensonist, millest teine "Robert Louis Stevensoni ja abikaasa portree", 1885, on üks tema tuntumaid maale. Samuti on ta maalinud [[Ameerika Ühendriikide president]]e [[Theodore Roosevelt|Theodore Roosevelti]] ja [[Woodrow Wilson|Woodrow Wilsonit]].<ref name=":0" />