|
'''John Singer Sargent''' ([[12. jaanuar]] [[1856]] -[[Firenze]] – [[14. aprill]] [[1925]] [[London]]) on ameerika päritolu kunstnik, kes elas nii [[Itaalia|Itaalias]]s, [[Prantsusmaa|PrantsusmaalPrantsusmaas]]l, kui [[Inglismaa|Inglismaal]]l.<ref>{{Netiviide|Autor=Wikipedia|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/John_Singer_Sargent|Pealkiri=John Singer Sargent|Väljaanne=Wikipedia The Free Encyclopedia|Aeg=s.a|Kasutatud=29.12.2018}}</ref> Sargent lõi oma loomingu kõrghetkel umbes 900 õlimaali ja rohkem kui 2000 akvarelli, rääkimata lugematust hulgast visanditest ja söemaalingutest. Meisterlikult teostatud portreed teenisid talle tiitli „oma ajastu van Dyck“.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Johnsingersargent|URL=https://www.johnsingersargent.org/biography.html|Pealkiri=Biography of Sargent|Väljaanne=Johnsingersargent|Aeg=s.a|Kasutatud=29.12.2018}}</ref> Tuntumate tööde hulka kuuluvad: „''Madame X“, „''Edward Darley Boiti tütred“, „Thomas E. McKelleri portree“, „Nelk, liilia, liilia, roos“''.''
<br />
=== Ameerika ===
Sargentide perekonna juured ulatuvad [[Uus-Inglismaa|Uus-Inglismaale]]le. Tema vanaisa Winthrop Sargent IV pärines ühest vanimast kolooniaperest ning pärast kaubaveo äriga põrumist kolis koos perega [[Massachusetts|Massachusettsist]]ist [[Philadelphia|Philadelphiasse]]''sse.'' Seal sai tema pojast, Fitzwilliam Sargentist, arst, kes 1850. aastal abiellus eduka kaupmehe tütre Mary Newbold Singeriga. Philadelphiast Euroopasse kolis paar 1854. aasta hilissuvel, lootes leida paremat kliimat ning lohutust peale oma esimese lapse surma aasta tagasi. Kuigi kolimine Euroopasse pidi olema ajutine võtsid nad peadselt üle väljarännanute staatuse. Nende poeg John Singer Sargent sündis 1856. aastal.<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Barbara H. Weinberg|URL=https://www.metmuseum.org/toah/hd/sarg/hd_sarg.htm|Pealkiri=John Singer Sargent (1856–1925)|Väljaanne=The Metropolitan Museum of Art|Aeg=2004|Kasutatud=29.12.2018}}</ref>
=== Itaalia ===
Itaalias jagas Sargentide perekond oma aega [[Firenze]], [[Rooma]], [[Nice|Nice'i]]'i ja [[Alpid|Alpide]]e vahel.<ref name=":1" /> Tavahariduse asemel õpetati Sargenti kodus<ref name=":1" /> ning ajaks, mil poiss sai 11-aastaseks rääkis ta vabalt Prantsuse ja Itaalia keelt. Nii tema kui ta kaks õde õppsid klaverimängu ning käisid tantsutundides. Sellal kui Sargenti isa lootis, et pojast saab Ameerika mereväelane, mõistis ema, et pojast saab kunstnik.<ref name=":2">{{Netiviide|Autor=Colm Tóibķn|URL=https://www.telegraph.co.uk/art/artists/the-secret-life-of-john-singer-sargent|Pealkiri=The secret life of John Singer Sargent|Väljaanne=The Telegraph|Aeg=2015|Kasutatud=29.12.2018}}</ref> Sargenti esimene kokkupuude ametliku kunstiharidusega oli 1873-1874. aasta talvel Firenze ''Accademia di Belle Artis.''<ref name=":1" />
=== Prantsusmaa ===
1874. aastal kolis Sargentide pere [[Pariis|Pariisi]]i, kus John asus õppima [[Charles Auguste Émile Carolus-Duran|Charles Auguste Émile Carolus-Durani]]i ateljees. Carolus-Durani eeskujul õppis Sargent maailma ilma eelnevalt lõuendile visandamata. Rõhk oli valguse voolu jäädvustamisel, selle käändumiste, virvenduse ja pidevate muutuste otsimine, mitte selgepiiriliste värvimassiivide maalimisel.<ref name=":2" /> Ateljees seati eeskujudeks [[Frans Hals|Frans Halsi]]i, [[Rembrandt|Rembrandti]]i, [[Anthonis van Dyck|Anthonis van Dycki]]i ja [[Diego Velázquez|Velazquezi]] maalilaad.<ref name=":1" /> 1879. aasta sügiseks ei osalenud Sargent enam regulaarselt õppetöös ning alustas reisiperioodi, mil külastas vanade meistrite töid ja kogus ideid uuteks maalideks. Reisidega kõrvuti ilmusid tema portreede sekka ka olustikumaalid, mille päikeseküllased maalipinnad kõnelesid [[Claude Monet]]' mõjust, kellega Sargent oli kohtunud impressionistide teise näituse ajal. Vahemikus 1877-1882 osales Sargent mitmetel Pariisi Salongi näitustel ning teenis oma töödega palju kiitust ja tähelepanud.<ref name=":1" /> Tema kuulsaim maal „''Madame X''“ tuntud ka kui „''Madame Gautreau''“ valmis tellimuse väliselt. Hoolimata maali uudsusest oli see 1884. aastal Salongi esitatud teos ''[[succès de scandale]]'', kutsudes esile kriitika Sargenti ükskõiksuses traditsiooniliste pooside, ruumi modelleerimise ja -käsitluse suhtes.<ref name=":1" /> See teos, tuues endaga kaasa pigem kurikuulsust kui kuulsust, sai otsustavaks tõukeks Sargenti Inglismaale kolimisel.
=== Inglismaa ===
1886. aasta kevadel kolis Sargent [[London|Londonisse]]isse, kuhu jäi oma elu lõpuni. Kartes Sargenti stiili, mida samastati „"''Madame X''<nowiki/>'ga“ga" polnud inglise patroonid koheselt varmad tellimusi esitama. Sargenti üks ambitsioonikamaid töid „Nelk, liilia, liilia, roos“ purustas aga 1887. aastal inglise kriitikute kahtlused <ref name=":1" /> ning selle suureformaadilise maali, kujutamas kahte noort tüdrukut inglise aias laternaid süütamas, ostis koheselt Tate'i muuseum.<ref name=":0" /> Sajandivahetusele järgnenud aastatel väsis Sargent tellimustööde loomisest ning täitis oma aega akvarellimaaliga, milles saavutas veel enne oma surma tuntuse. Teine pool tema ajast kulus [[Bostoni Raamatukogu|Bostoni Raamatukokku]] loodavale seinamaalingutele seeriale<ref name=":1" />, mille nimeks sai „Religiooni triumf.<ref name=":0" /> Samuti tegeles ta [[Harvardi ülikool|Harvardi ülikoolis]] paikneva [[Harry Elkins Wideneri Memoriaalraamatukogu|Harry Elkins Wideneri Memoriaalraamatukogusse]] loodava seeria lõpetamisega.<ref name=":1" />
== Isiklik elu ==
Kuigi Sargent ise oli väga privaatne, siis levivad jutud tema kirevast eraelust Pariisis ja [[Veneetsia|Veneetsias]]s. Ka on tõstatatud küsimus tema seksuaalsuse kohta, millele annab vaid hoogu tema lähedane suhe prints [[Edmond de Polignac|Edmond de Polignaci]]i ja krahv [[Robert de Montesquiou]]'ga.<ref name=":0" /> Sargenti sõpruskonda kuulusid ka mitmed teised kunstnikud nagu [[Dennis Miller Bunker]]; [[Carroll Beckwith]]; [[Edwin Austin Abbey]], kellega Sargent töötas Bostoni raamatukogu seinamaalide kalla; [[Francis David Millet]]; [[Wilfrid de Glehn]]; [[Jane Emmet de Glehn]] ja Claude Monet. Samuti kujunes Sargentil Pariisis elukestev sõprus [[Paul César Helleu]]'ga, keda ta koos abikaasaga mitmeid kordi ka maalis.<ref name=":0" />
Eriliseks võib pidada Sargenti sõprust temast 8 aastat noorema [[Albert de Belleroche|Albert de Bellerochega]]ga, kes samuti Carolus-Durani käe all õppis. Peale kohtumist 1882. aastal said nad koheselt sõpradeks ning nende vahel arenes välja romantiline sõprus – sügavalt emotsionaalne, ent vooruslik suhe, mis 19. sajandil üsnagi tavaline. Oma südamlikes kirjades kutsus Sargent Bellerochet kullakeseks. Sargent maalis Bellerochet mitmel korral ning üks mehe portree rippus tema Londoni kodu söögitoas.<ref>{{Netiviide|Autor=Gioia Dilibertomay|URL=https://www.nytimes.com/2003/05/18/arts/art-architecture-sargent-s-museswas- madame-x-actually-a-mister.html|Pealkiri=Sargent's Muses: Was Madame X Actually a Mister?|Väljaanne=Art/Architecture|Aeg=2003|Kasutatud=29.12.2018}}</ref>
== Looming ==
Ajal, mil ülejäänud kunstimaailm tegeles impressionismi, fovismi ja kubismiga jäi Sargent kindlaks omapärasele realismile. Tema loomingus leiab inglise suurtele portretistidele van Dyckile, [[Thomas Gainsborough|Thomas Gainsboroughile]]ile, [[Joshua Reynolds|Joshua Reynoldsile]]ile ja [[Thomas Lawrence]]'le omast elegantsi ja vormikindlust, mille läbi edasi anda luksuslikku ja hiilgavat liikumist. Tema joone- ja värvikäsitlus tõstis esile modellide individuaalsust, samas jättes modellid ebatäiuslikuks.<ref name=":0" /> Just sel põhjusel võrreldakse Sargenti tema eeskuju Velazqueziga. Kahe kunstniku sarnasust on eriti tunda 1882. aastal valminud maalil „Edward Darley Boiti tütred“, mis sarnaneb Velazquezi ''Las Meninas''-ga.<ref name=":0" />
Sargenti stiili iseloomustab tema maalitavate subjektide läheduse ja kauguse paradoksaalne suhe. Tema eluküllaseid töid saadab õrn eemalolek ja eraldatus, mida rõhutab teatraalsete kostüümide ja pooside valik. Sargenti portreed kannavad endas nii selgust kui mõistatust, tema väljanäitusele asetatud subjektid peidavad endas varjatud siseelu ja kaugust. Selline poosi ja ilme, siseelu, kontrolli ja lõtvuse vastandumisel põhinev maalilaad annab Sargenti parimatele portreedele dramaatilise jõu ja värskuse.<ref name=":2" /> Teistel juhtudel saadab tema töid aga kummaline tuimus, justkui asuks Sargendi maailm meie omast eraldi. Sellisel juhul mõjuvad tööd pigem vahendina raha teenimiseks või lihtsalt tellimuse täitmisena. Kuigi Sargendi maalidel kujutatud naised on kaunilt riietatud ning omavad endas suurepärast elutunnetust, on see elu poseeritud, Sargendi poolt lavastatud. Naised Sargendi maalidel võivad mõjuda seksuaalselt, kuid ka see on kummaliselt kunstlik. Samas iseloomustab Sargendi mehi seksuaalsuse täielik puudumine, need üleolevad kujud oleksid kui ülikondades sündinud, silmis eemalolev pilk, võim libisemas sõrmede vahelt. <ref name=":2" /> Sellisele meeste kujutamisviisile vastanduvad Sargenti loodud visandilehed meestes. Need aktid kujutavad mehi veidrate nurkade alt, mõndade poos sarnanemas kunstiajaloolase [[Bram Dijkstra]] „murtud selgadega nümfide“ kirjeldusele, mida Dijakstra kasutas 19. sajandil maalitud vuajeristlike naismaalide kohta. Visanditel kujutatud mehed on üleslükatud vaagnate ja nõgusate selgadega, pea kuklasse heidetud.<ref>{{Netiviide|Autor=Patricia Failing|URL=http://www.artnews.com/2001/05/01/the-hidden-sargent/|Pealkiri=The Hidden Sargent|Väljaanne=Artnews|Aeg=2001|Kasutatud=29.12.2018}}</ref>
|
