Keila lade: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Keila lademe tüüppaljand Keilas.jpg|pisi|Keila lademe tüüppaljand endises [[Keila paemurd|Keila paemurrus]].]]

'''Keila lade''' on [[Ülem-Ordoviitsiumülemordoviitsium]]i [[ladestik]]u regionaalne [[kronostratigraafiline üksus]] ([[lade]])<ref name="EE"/>. Varasemates käsitlustes liigitati ta [[Kesk-Ordoviitsiumkeskordoviitsium]]i ladestikku kuuluvaks.<ref name="EE"/>. Keila ladelademe all lamab [[Haljala lade]]mel ja temal lasub [[Oandu lade]]; koos Haljala lademega kuuluvad nad [[Viru ladestik]]u Kurna alamladestikku. Üleilmses standardis vastavad sellele ülemises osas [[Katy lade]] ja alumises osas [[Sandby lade]]. Lademe moodustumise ajal leidis aset [[Guttenbergi jäätumine]].<ref>Enli Kiipus ''Mida on miele õpetanud kliimamuutused geoloogilises aja''. Eesti Loodus. jaanuar 2018.</ref>

Keila lademe nime autoriks on [[Baltisaksa|baltisaksa]] päritolu vene geoloog [[Friedrich Schmidt]], kes sellega tähistas enda poolt 1881. aastal [[Jõhvi lade|Jõhvi]] ja [[Vasalemma lade|Vasalemma kihi]] vahel väljaeraldatud [[lasund]]it (tänapäeval loetakse Jõhvi ladet [[Haljala lade]]me alamlademeks). [[Lade|Lademe]]me nimi anti omaaegse laialdase [[Paemurd|paemurru]] järgi [[kõlvikkõvik]]ul [[Keila]]st umbes 1 kilomeeter loode pool ([[Keila paemurd]]), kus [[paljand]]uvad lademe ülemisse soosaossa kuuluva Pääsküla kihistiku lubjakivid 2,3 m paksuses.<ref name="roomusoks"/> PaemurdPaemurru paljand on lademe [[stratotüüp|stratotüübiks]], selle laiendatud stratotüübiks on aga Keila paemurru puurauk. Lademe piire määrab [[Pääsküla]]st pärinev täisprofiil.<ref>[http://stratigraafia.info/glossary.php?keyword=Keila+lade Stratigraafia terminoloogia]</ref>

Nüüdisaegsetes piirides käsitles Keila ladet esimesena geoloog [[Ralf Männil]].<ref name="roomusoks"/> Lade moodustus [[ordoviitsium]]is umbes 454 miljonit aastat tagasi. lademesLademes eristatakse Laagri ja Ristna alamlademeid.

[[litostratigraafiline üksus|Litostratigraafiliselt]] vastavad sellele Keila ehk [[Kahula kihistu]] Kurtna, SakuSaue ningja Pääsküla kihistikud, [[Blīdene kihistu]], [[Vasalemma kihistu]] janing Auleliai ningja Lehtmetsa kihistikud. Lõuna-Eestis võib lademesse osalt kuuluda ka [[Mosseni kihistu]]. Lademe paksus Eestis on valdavalt 1 – 251–25 m.<ref name="EE"/>. Selle suurim paksus (35 m) on [[Kärdla meteoriidikraater|Kärdla kraatris]]. Lade on esindatud üle kogu Eesti, puududes üksnes [[Valmiera-Mõniste-Lokno kerkeala]]l.<ref>Suuroja, K. 1997. Eesti aluspõhja geoloogiline kaart mõõtkavas 1:400 000. Seletuskiri.</ref> [[Rootsi]] [[Siljani meteoriidikraater|Siljani meteoriidikraatris]] esindavad seda Freberga kihistu, samuti ka Skageni ja Kullsbergi kihistute [[lubjakivi]]d.<ref>Ordovician of the Siljan District, Sweden Jan Ove R. Ebbestad& Anette E.S. Högström</ref>

Lademe [[avamusala]] onulatub [[Hiiumaa]] põhjaosast [[Kurtna järved]]eni, läbides [[Nõva]], [[Keila]], [[Kehra]] ja [[Rakvere]].<ref name="EE"/>. Sama lademe alumisi kihte saab vaadelda näiteks [[Rootsi]]s ja [[Põhja-Ameerika]]s.<ref>[http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1799_1776.html Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal]</ref>

Lade [[paljandumine|paljandub]] ntnäiteks [[Ristna neem]]el, [[Keila]]s, [[Pääsküla]]s, ja [[Vasalemma]]s.<ref name="EE"/>.

Lademe kivimkoosseisus on palju savikat [[lubjakivi]].<ref>http://www.geoeducation.info/geoturism/ajaskaala.php (vaadatud 16.02.2013)</ref>. Lademe alumiseks piiriks on aga paks [[bentoniit|bentoniidi]] kiht. Lademe uuemad kihid sisaldavad ka [[mergel|merglit]]. Lademe puhul on omapäraks [[Loode-Eesti]]s Keila ümbruskonnas sellest moodustunud paekivikõrgustikud, mida algselt peeti [[korallriff]]ideks, seejärel [[bioherm]]ideks, uuemal ajal arvatakse aga, et need on lihtsalt lubjarikka [[muda]] kuhjatised, ehkki neist on leitud koralli ''Cyathocystis rhizophora'' jäänuseid ja on võimalik, et need moodustavad seal rifisarnaseid struktuure.<ref>Keila Stage L. Hints & T. Meidla Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. ISBN 9985-50-185-3</ref>