Postkvantkrüptograafia: erinevus redaktsioonide vahel

Üks tuntumaid koodipõhiseid krütposüsteeme on [[McEliece'i krüptosüsteem]], mille pakkus 1978. aastal välja Robert McEliece. McEliece’i krüptosüsteem põhineb üldise lineaarse koodi dekodeerimisprobleemil (lähima koodsõna probleem). Lähima koodsõna probleemi lahendamine seisneb valitud vektorist vähima Hammingi kaugusega koodsõna leidmises ehk siis valitud vektorile lähima koodsõna leidmises. On tõestatud, et see ülesanne on kindlatel tingimustel NP-raske, mis teeb ta sobivaks postkvantkrüptograafiliste algoritmide jaoks. McEliece’i krüptosüsteem on väga tõhus nii võtme genereerimise, krüpteerimise kui ka dekrüpteerimise kiiruse mõttes, suurimaks puuduseks on aga väga suur avalik võti. <ref>Sander Siim. ''Study of McEliece cryptosystem'', Tartu Ülikool, 2015.</ref>

Võre-põhine krüptograafia kogub aina enam populaarsust tänu oma halvima juhu turvagarantiile ning potentsiaalile vastu pidada kvantarvuti rünnakutele. Võreks nimetatakse [[Eukleidiline ruum|eukleidilise ruumi]] vektorite diskreetset alamhulka, mis on kinnine vektorite liitmise ja lahutamise suhtes. Krüptograafias saab kasutada võredega seotud raskeid kombinatoorikaprobleeme, nagu näiteks lühima vektori probleemi (võre lühima vektori leidmine) ning lähima vektori probleem (võrele lähima vektori leidmine, mis ei ühti võre endaga). Need ülesanded on sobilikud postkvantkrüptograafiliste algoritmide loomiseks, kuna teatud tingimuste ja enamike baaside juures on nad raskesti lahenduvad. <ref>Cybernetica. ''Krüptograafiliste algoritmide elutsükli uuring'', 2015.</ref><ref>Prastudy Fauzi. ''Ülevaade täielikult homomorfsest krüpteerimisest'', Tartu Ülikool, 2012.</ref>