Kuressaare: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+pilt
Ei paista tähelepanuväärne, viisin arutelulehele
28. rida:
Ajalooliselt on Kuressaare tuntud saksakeelse nimega '''Arensburg''', millega paralleelselt on nii sõnas kui kirjas kasutusel olnud eestikeelne kohanimi '''Kuresaar''' (aastast [[1933]] '''Kuressaare'''). Suurema osa nõukogude ajast ([[15. mai]]
[[1952]]–[[23. juuni]] [[1988]]) kandis linn nime '''Kingissepa''', Saaremaalt pärinenud enamliku revolutsionääri [[Viktor Kingissepp|Viktor Kingissepa]] järgi.
 
1933. aastal ennustas [[Johan Sannik]] prohvetlikult: ''Kui näete ehk kuulete siin maa peal ühte husarit tulevat ratsa hobuse selgas, liht mustad riided selgas ja heina mõrts on hobuse turjal, kelle hobuse karv on tume lepp ja kelle hobuse kõrgus ulatab kolmest hobuse kõrgusest kuni 12 hobuse kõrguseni ja tuleb tasase sõiduga Kuresaare linna. Siis on arvata ehk on mere ja maa vägede lõpp. Nii kaua on riikis ja riigi rahval rahu elada siin maa peal.'' <ref name="AFJGC" />
 
Omapäraste nn Saaremaa klassitsismile omaste hoonete rohkuse tõttu võeti Kuressaare vanalinn [[1973]]. aastal riikliku kaitse alla, tänapäeval on see Kuressaare vanalinna [[muinsuskaitse]]ala.
254. rida ⟶ 252. rida:
<ref name="92g0Z">[http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=12&artid=16641&sec=13 Kuressaare minevikust ja tulevikust], [[Saarte Hääl]], 7. detsember 2009</ref>
<ref name="doAYr">Urmas Kiil, [http://www.saartehaal.ee/2015/07/20/sajanditagune-arev-suvi-saaremaal/ Sajanditagune ärev suvi Saaremaal], Saarte Hääl, 20. juuli 2015</ref>
<ref name="AFJGC">Johan Sannik. 7 miljardi taevariiki maapeal. Kuresaares 1933. Lk. 21.</ref>
<ref name="0T1XB">Население районов, городов и поселков городского типа Эстонской ССР : по данным Всесоюзной переписи населения на 15 января 1970 года. Таллинн, 1972.</ref>
<ref name="O9L5D">Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 27</ref>