Šokan Uälihhanov: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Šokan Šõnggõsulõ Uälihhanulõ''' ([[kasahhi keel]]es Шоқан Шыңғысұлы Уәлиханұлы, sünninimi '''Muhammed Kanafija''' (kasahhi keeles: Мұхаммед Қанафия); november 1835 – 10. aprill [[1865]]) oli [[kasahhid|kasahhi]] valgustaja, [[etnograaf]], [[ajaloolane]] ja [[Suur mäng|loetud ka Suurest mängust]] osavõtjaks. Pärineb tsingisiidide olulisest harust, tema isa Tsingis Valihanov (1811-18959 oli tänase Põhja-Kasahstani alal vanem-sultan, oli lõpetanud Omskis sõjakooli ja teenis Venemaa teenistuses polkovniku auastmeni. Teadlase vanaisa oli Uali khaan (1741-1819), kasahhide keskmise hordi khaan 1781-1819, kes jällegi oli legendaarse keskmise hordi khaani Ablay khaani võsu. Ablai khaan võitles edukalt oiraadide (dzungaaride) vastu 1720-1750. Ablai khaanist on tehtud 2005 film "Nomaad" (inglise keeles The Warrior, vene keeles Kocevnik, saksa keeles DVD "Nomad. Fürst der Steppe). Tulevane reisimees ja teadlane anti isa eeskujul kaheteistkümne aastaselt (1847) kadetiks Omski Kadetikorpusse. Omski Kadetikorpus oli üks seitsmest Vene impeeriumi alal asunud kadetikorpusest, asutatud 1813. Juba kodus oli ta huvitunud joonistamisest, tema akvarelle stepist loetakse olulisteks nii ajalooliste illustratsioonidena, kuna need (üks)esimesi kohalikku päritolu kunstniku tehtud akvarellid Kasahstani alal stepist. Kadetikorpuses huvitus Kesk-Aasia ajaloost, õppis selgeks prantsuse- ja saksa keele, luges näiteks ka Alexander von Humboldti teoseid. Talle ennustati juba kadetikorpuses suurt tulevikku, kusjuures ei välistatud tema edasist tegevust ka teadlasena. Tema esimene tuntuks saanud teadustöö valmis seitsmeteistkümne aastasena veel kadetikorpuses õppimise viimasel aastal. Põhja-Kasahstanis Semipalatinskis olles kohtus ja sai lähedaseks sõbraks sel ajal Omski ostrogist Kasahstani asumisele saadetud tulevase maailmakuulsa kirjaniku Fjodor M. Dostojevskiga (1821-1881). kaheksateistkümne aastaselt sai kornetiks Vene armees ja määrati Lääne-Siberi kindralkuberneri adjutandiks, kus tema ülesandeks sai kindralkuberneri kirjavahetuse pidamine, aga tema tööülesannete hulka kuulus Lääne-Siberi ajaloo jäädvustamine (historiograafi ülesanded), mis avasid talle piiramatud võimalused kasutada Omski arhiivi materjale oma kirjatööde jaoks. Töö Lääne-Siberi kindralkuberneri adjutandina tähendas kohustust teha ametireise kubermangus ja ka selle piiride taha. Tal oli juba nooruses suur reisikirg, mida ta oli lisaks tööülesannetele rahuldanud omalgi initsiatiivil. 1856. aastal kahekümne ühe aastaselt ülendati ta kindralkuberneri eeskostel Vene armee leitnandiks (porutsik) ja lülitati ekspeditsioonide koosseisu, mis saadeti uurima nii Kokandi khaaniriiki kui Kagu-Kasahtani (täna Almatõ oblast Zetisu piirkond; seitsme jõe piirkond)alasid, aga ta võttis osa Ile jõe tagustele aladele ekspeditsioonist, mis pidi lahendama sel ajal tekkinud piiritülid kasahhi hõimude ja kirgiiside vahel. Tema huvisid mõjutas oluliselt sõbrunemine tuntud maadeuurija hilisema Vene keiserliku Geograafia Seltsi asepresidendi '''Pjotr Semjonov-Tjan-Šanskiga''' (vene keeles Пётр Петрович Семёнов-Тян-Шанский, kuni 1906 – Pjotr Semjonov, [[14. jaanuar]] (2. jaanuar vkj) [[1827]] – [[11. märts]] (26.veebruar vkj) [[1914]]), kelle soovitusega sai temast 1857.a. Vene Imperaatorliku Georgraafia Seltsi liige(Русского географического общества).
Ta on etnoloogia ja folklooriteaduse ajalukku läinud, kui esimene, kes pani aluse kirgiiside eepose Manas kirjapanemisele (26.05.1856). '''Manas''' on [[Kirgiisid|kirgiiside]] [[eepos]], millest tuntakse tänaseks vähemalt 18 versiooni. Varaseim neist pandi paberile 1856. aastal. Kõige täielikumas versioonis on eeposes Manas umbes 250 000 värssi. Eepos jutustab võitmatu sangari Manasi tegudest. Kangelasel ei ole päris ajaloolist vastet, kuid eepose ajalooliseks põhjaks on eelkõige kirgiiside ja [[Kalmõkid|kalmõkkide]] vaen 15.–18. sajandil. Ta uuris Õsõk-Köli järve piirkonna kirgiiside elu (1856,1857). 1858-1859 viibis Uiguuride alal Kaschgaris, Semipalatinskist välja läinud kaubakaravani kaupmehena. Kuigi Kaschgaris oli olnud juba Marco Polo (1273), olid sel ajal suhted sedavõrd pingelised, et saksa uurija Adolf Schlagitweitil (1829-1857), keda oli süüdistatud spioneerimises oli aastal 1857 ilma kohtupidamiseta surmatud. Ta naaseb Vernõisse (tänane Almatõ) 1859 ja kirjutab ülevaateid Kaschgaris nähtu kohta, mis leiavad kiirelt rahvusvahelist tähelepanu ja mis tõlgitakse ka inglise keelde. 1860-1861 elab ta Peterburis, sest ta tegutseb esialgu Venemaa Kindralstaabi ja siis Välisministeeriumi teenistuses. Kaschagari aruande eest autasutatakse Aleksaander II ettepanekul teda teenistuse eest Püha Vladimiri ordeniga ja ta saab staabi-ritmeistri(kapteni) auastme. Ta tegutseb Kesk-Aasia ja Turkestani kaartide koostamise juures eksperdina, kirjutades ülevaateid ja tehes ettekandeid Vene Geograafia Seltsis (näiteks ka kohtureformist kohta Kasahstani aladel). Välisministeeriumi Kesk-Aasia departamendi teenistusse kutsutakse ta Eesti päritolu (Haapsalus sündinud) Venemaa välisministri ja kantsleri vürst Alexander M.Gortschakovi (1798-1883) kutsel. 1861. aasta lõpus tuleb ta tagasi Zhetisu (seitsme jõe piirkonnas), kus ta 1862. aastal abiellub piirkonna sultani tütrega ja valitakse piirkonna kohalikuks vanem-sultaniks (nagu oli olnud Põhja-Kasahstani aladel ka tema isa), aga kuigi ta ülekaalukalt võitis sultani valimised, ei leia ta Vene võimude poolt ametisse kinnitust. 1864. aastal võtab ta osa polkovnik Mihhail G.Tserjajevi (hilisema kindrali ja kindralkuberneri)(1828-1898) ekspeditsioonist kirgiisi hõimude alalde Bishkeki piirkonda. Kirjanduses on väidetud, et seal kogetud Vene vägede eriti suur vägivald sealsete rahulike elanike vastu, nii Bishkekis kui Aulie-Ata auulis) olevat olnud põhjuseks, miks ta olevat läinud sõjaväeteenistusest erru. Teistel andmetel olevat olnud teda vaevanud tuberkuloos see, mis alles kahekümne üheksa aastase noore eduka ohvitseri ja teadlase haigevoodisse surus, kust ta paraku enam ei suutnud tervena tõusta. Tal olevat olnud enne Peterburist lahkumist isiklik kontakt (salapärane reis Pariisi) Prantsuse Geograafia Seltsiga, aga Londonis tunti tema töid juba tema eluajal hästi ja ka tõlgiti neist olulisemad inglise keelde. Kasahstanis kuulub talle tänapäeval suur au, kui kasahhide rahvuslikule suurmehele. Teda on nimetatud [[Kasahstan]]i modernse [[ajalookirjutus]]e ja [[etnograafia]] isaks. Kasahhi Teaduste Akadeemia on tema järgi nime saanud.
{{JÄRJESTA:Uälihhanulõ, Šokan}}
| |||