Naiste valimisõigus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kukkuvõun (arutelu | kaastöö)
Lisasin kirjanduse loetellu ühe allika
Resümee puudub
603. rida:
[[Uus-Meremaa]] valimisseadus võeti vastu [[19. september|19. septembril]] [[1893]] ning sellega sai sellest [[Suurbritannia]] kaugest kolooniast esimene riik maailmas, mis andis naistele parlamendivalimistel valimisõiguse.<ref name="votes for women" />
 
Naised, kes haldasid ise oma vara ja tasusid makse (tavaliselt olid need lesed ja vallalised naised), said valimisõiguse [[Otago]] ja [[Nelson]]i kohalikel valimistel juba [[1867]]. aastal. Teistesse provintsidesse laienes see õigus [[1876]]. aastal. Uus-Meremaa naisi innustasid nende võitluses valimisõiguse eest filosoof [[John Stuart Mill]]i ideed ja Briti naisõiguslaste agressiivsus. Moraalsest küljest toetasid neid [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] naiste kristliku karskusliikumise poolt saartele saadetud misjonärid. Naiste jõupingutusi toetasid ka mitmed olulised meespoliitikud nagu [[John Hall (Uus-Meremaa poliitik)|John Hall]], [[Robert Stout]], [[Julius Vogel]] ja [[William Johnson Fox]]. Nii [[1878]], [[1879]] kui ka [[1887]] luhtusid katsed vastu võtta seadust, mis oleks naistele andnud valimisõiguse. Reformistid saavutasid oma eesmärgi alles 1893. aastal.
 
Kuigi üldiselt oli uue valimisseaduse vastu võtnud liberaalide valitsus sotsiaalsete ja poliitiliste reformide poolel, siis valimisseadus võeti ometi vastu ainult tänu isiklikele suhetele ja poliitilistele juhustele. Seadus lubas valima ka kõikidest rassidest naised, kuid kandidaatidena ei saanud Uus-Meremaa naised valimistel osaleda enne [[1919]]. aastat. [[2005]]. aastal oli peaaegu kolmandik Uus-Meremaa parlamendiliikmetest naised. Viimastel kümnenditel on naised pidanud nii peaministri, kindralkuberneri kui ka parlamendi esindajatekoja esimehe ametit, kusjuures aastatel 2005–2006 olid kõigil neil ametikohtadel naised. Uus-Meremaa esimene ülemkohtu esimees [[Sian Elias]] on samuti naine.