Kuulmine: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kuulmine''' ehk '''kuulmismeel''' (inglise ''hearing, audition'') on elusolendite võime eristada nendeni jõudvaid [[Heli|helilaineid]] nende omaduste, nagu amplituudi (tugevuse) ja sageduse (helikõrguse) järgi mingi spetsiaalse (kuulmis)elundi (tavaliselt [[Kõrv|kõrva]]) abil<ref>"Kuulmine". 1990. Eesti Entsüklopeedia. 5. köide. </ref>. Kuulmismeel võimaldab teha kindlakstunnetada heliallika iseloomu, määrata selle asukohaasukohta ja liikumiseliikumist ruumis.

Imetajatel detekteeritakse helilaineid kõrvas, kus siseneva heli toimel tekkiv kõrvateo mehaaniline vibratsioon muundatakse sisekõrvas kõrvateo juurest lähtuvate paljude kuuldenärvide [[Närviimpulss|närviimpulssideks]]. Kuna kuulmine eeldab mehaaniliste stiimulite (molekulide vibratsioon) detekteerimist, siis sarnaselt kompimismeelega liigitatakse kuulmismeel [[mehhanosensatsioon|mehhanosensatsiooni]] alla (inglise ''mechanosensation'').

Inimese kõrvaga kuuldav madalaim helisagedus on 16–20 Hz ning ülemine kuulmispiir ulatub lastel üle 20 000 Hz-i, kuid siis langeb eaga ja püsib pikka aega umbes 16 000 Hz läheduses. Vanemas eas hakkab see jälle langema ja võib kõrges vanaduses alaneda isegi kuni 5000 Hz-ni. Tegemist pole siiski mitte selge ülemise sageduspiiri nihkumisega sageduses allapoole, vaid pigem esimest või teist järku inertse ahela sarnase kuulmise tundlikkuse sageduskarakteristiku muutumisega ([[Murdesagedus|murdesagedus(t)e]] nihkumisega sagedusalas allapoole).

KuulmistKuulmisomadusi on võimalik täpsemalt mõõtamäärata [[Audiomeeter|audiomeetriaudiomeetria]] abil.