Heliplaat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
19. rida:
Helivõnkumine salvestatakse heliplaadi originaalile selle pinda lõigatud spiraalselt ühtlase kiirusega (sammuga) keskkoha poole koonduva heli poolt moduleeritud vaona – mehaanilise [[Fonogramm|fonogrammina]]. Selle vao kõrvalekalle salvestusseadmega ette antud keskjoonest väljendab heli hetkväärtust vastaval ajahetkel, ehk siis vao lainelisus piki vagu jäljendab salvestatud helivõnkumise kulgu ajas, see tähendab heli hetkväärtuse ehk [[Amplituud|amplituudi]] muutumist ajas [[Analoogsignaal|analoogsignaalina]]. Kuigi alguses kasutati analoogiliset fonograafile ka sügavuti salvestamist, sai laiema leviku külgsuunaline salvestus, mille puhul piirangud amplituudile olid väiksemad ja mehhaanilise taasesituse korral oli taasesitatav heli seetõttu tugevam ja ka moonutustevabam.
Külgsuunalisel salvestamisel tekib kõrgemal heli sagedusel heliplaadil vao tihedam ehk lühema [[Lainepikkus|lainepikkusega]] looklemine kui see oleks madalamal sagedusel, sõltumata heli tugevusest ehk vao looklemise amplituudist. Suuremale helitugevusele vastab suurem looklemise amplituud (hälve keskjoonest) kui nõrgemale helitugevusele (sõltumata heli sagedusest). Looklemiste maksimaalne amplituud on piiratud naabervagude vahelise kaugusega. Seesama kehtib ka ristsuunalisel salvestamise korral, välja arvatud maksimaalse amplituudi osas. <A HREF="#Stereo">Stereofoonilise heliplaadi</A> korral ongi mõlemad suunad kasutusel.
Vao kõrvalekalde kiirus (vao kalle mõeldava telje suhtes) on seda suurem, mida kõrgem on salvestatava perioodilise signaali sagedus ja mida suurem on selle amplituud. Liiga järskude võngete vältimiseks, mida nõel taasesitamisel ei saaks enam järgida, on kehtestatud sagedusest sõltuv maksimaalse signaali norm ehk teisiti esitatult helivao maksimaalse kõrvalekalde kiiruse (võnkekiiruse) ehk kalde norm.
Alates elektromehhaanilise salvestusviisi kasutuselevõtmisest 1920ndatel aastatel kasutatakse salvestamise juures helisignaali sageduslikku korrigeerimist ehk eelmoonutust (''pre-emphasis''). Alates 1954. aastast kasutatakse üldtunnustatud standardset eelmoonutust (nn. ''RIAA equalization''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/RIAA_equalization|Pealkiri=RIAA equalization|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>). Lihtsustatult võib öelda, et see ahel tekitab sageduskarakteristiku esimest järku tõusu alates sagedusest 2,1 kHz ja esimest järku languse allpoole sagedusest 500 Hz kuni sageduseni 50 Hz, mis ülekandefunktioonina esitatult oleks kirjeldatav esimest järku nullkohtadega sagedustel 50 Hz ja 2,1 kHz ning poolustega kohtadel 500 Hz ja 21 kHz. Kuigi selline korrigeerimine tekitab probleeme helivao kalde (võnkekiiruse) osas, annab see fonogrammi taasesitamisel olulise võidu mürataseme osas.
44. rida:
Lõpliku suurusega ümardusraadiusega nõela abil taasesitamisel tekkivate mittelineaarmoonutuste vähendamiseks on välja töötatud ka spetsiaalseid mittelieneaarmoonutuste korrektoreid. Nende kasutamine praktikas oli aga väga piiratud, sest need moonutused on suured vaid kõrgematel helisagedustel, nii et moonutustest tekkivad kõrgemad harmoonikud jäävad suures osas inimese kuuldealast välja.
<A NAME="Stereo">
=== Monofooniline ja stereofooniline heliplaat ===
[[Monofoonia|Monofooniliselt]] salvestatud fonogramm on püsiva sügavuse ja laiusega kiilukujuline vagu, mis lookleb heli olemasolu korral mõeldava spiraalse keskjoone (vao telje) ümber.
| |||