Eestkoste: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
19. rida:
Täisealiste eestkoste määratakse eelkõige vaimse häirega isikule, kes ei ole võimeline oma tegusid ja nende tagajärgi mõistma ja juhtima. Eestkostja ülesandeks on isikut esindada viimase teovõime piiratuse ulatuses. Tingimuseks on, et isik püsivalt ei ole võimeline oma tegudest arusaama või neid juhtima. Taolises olukorras ei pruugi inimene suuta ka oma õiguste või vara eest seista. Eestkoste määramisel eelistatakse omavalitsust, millega eestkostetav enim seotud on, määravaks on päritolu, elukohad, lähedased, vara asukoht või muud sidemed. Teiste asjaolude puudumisel on eestkostjaks rahvastikuregistri andmetele tuginev omavalitsus.
===Kohalik omavalitsus eestkostja kohustes===
Eestkostja kohtu poolse määramiseni täidab kohalik omavalitsus eestkostja ülesandeid, vältimaks kaitset vajava isiku vajaliku abita jäämist. Näiteks vanemate surma puhul lasub hoolduskohustus kuni kohtu vastava otsuseni linna- või vallavalitsusel. Täiendavalt on kohalikul omavalitsusel õigustatud poolena õigus esitada avaldus eestkostja määramiseks, kui vastavat vajadust nähakse.
==Eestkoste praktiline teostamine==
Kohalikud omavalitsused teostavad eestkostet sotsiaaltöötajate kaudu. Oluliseks kohustuseks on tagada isikutele vajalikud õppe-, ravi- või muud tingimused. Eestkostet ei saa valla- ega linnavalitsus seada juriidilise isiku kasuks, kes vastutab eestkostetava ravi, hoolduse või õppetöö eest. Eestkostjal on kontrollikohustus, kas vastavate asutuste tegevus vastab piiratud teovõimega isiku huvidele ja vajadustele. Välistamaks tekkivat kohustuste ja huvide konflikti ei ole võimalik hoolekande, ravi- või õppeasutust eestkostjaks määrata.
=Täiendavat lugemist:=
| |||