Jean Dubuffet: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
18. rida:
Esimene periood oli vägagi mitmekesine ja viljakas. Teosed mõjuvad jõhkralt ja samal ajal satiiriliselt, meenutades vulgaarseid [[grafiti|grafiteid]]. Enamasti on tema maalidel kujutatud figuur või nägu, seega ei saa rääkida täielikust abstraktsionismist, kuigi üldiselt liigitatakse teda informalistide hulka. Figuurid on üllatavalt, kohati isegi šokeerivalt ja vaimukalt moonutatud, kohmaka lapsiku vormiga. Teostes on tunda nii juhuse kui ka läbimõeldu kohalolu, kõrvuti eksisteerivad meisterlikkus ja amatöörlikkus. Teemade kujutamise puhul on näha äärmiselt keerulist oskust unustada kunstikoolis õpitu ja dogmaatiliselt heaks kiidetud esteetilised konventsioonid. Ent kunstniku oskuslikkust ja erudeeritust näitavad kasvõi tehnilised küljed, [[tekstuur]]id on loodud äärmise teadlikkusega. Ta kasutab nii õlivärve, kui ka erinevaid tööstuslikke vahendeid ning igasugust juhuslikku, odavat sodi-podi. Õlivärvidega maalides harrastas ta pastoosset maalimisviisi (nn ''impasto'' – värvid kantakse maali pinnale paksu kihina; värv pigistatakse kas otse tuubist või kantakse sinna [[spaatel|spaatli]] või pintslivarrega), paksu värvikihi sisse kraapis primitiivseid vulgaarseid nägusid ja figuure, lisas juurde ebatraditsioonilisi materjale nagu liiv, lehed, muld, liim, [[klinker]]. Nõnda tekkis maalipinnale reaalne tekstuur ja ruum – nõnda mängis Dubuffet maalikunsti kahedimensioonilisuse paradoksiga. Paradoksaalset huumorit leidub tema loomingus mujalgi.
 
Ta avastas enda jaoks ka [[kollaaž]]i võlud ja võimalused, kleepides pilte kokku näiteks liblikatiibadest või luues kollaaže (ise eelistas ta neid töid nimetada [[assamblaaž]]ideks) enda trükitud [[litograafia|litograafiliste]] lehtede ja muude materjalidega. Selle kahekümne aasta jooksul kujutavad Dubuffet' teosed [[portree]]sid, [[akt (kunst)|akte]], [[loom]]i. Tuntumad on näiteks sarjad "Habemikud", "Linna ja maa nukud", "Pariisi tsirkus", "Naiste kehad", "Lehmad", "Alateadvuse maastikud", "Tarkade kivid", "Maapinna pidustused". Ta tegi ka suurel hulgal abstraktseid pinna tekstuurile, materjali efektidele ja assotsiatsioonile toetuvaid töid, näiteks sarjad "Tekstuurid", "Materjalid".<ref>{{Raamatuviide|autor=Danchin, L.|pealkiri=Jean Dubuffet|aasta=1989|koht=|kirjastus=|lehekülg=}}</ref>
 
Värvid on ühtaegu looduslähedased, nüansirikkad, kohati porised ja räpakad, meenutavad puukoort, kiviklibu või muud säärast otse loodusest. Selline värvivalik on tõenäoliselt mõjutus veidi varem harrastatud kuivatatud taimede lõuendile kleepimisest ja kahtlemata toetab tema loomulike tungide ja allasurutud tundmuste oluliseks pidamist. Ta justkui kisub kahepalgelise maailma mingitud ja ilustatud maski eest ja näitab selle brutaalset, ent ausamat poolt. Seda tehes ei kritiseeri ta muldset, kõdunevat, täis (enese)pettust ja valelikku elu, mida inimene kiivalt eitada ja varjata püüab, vaid ironiseerib sõbralikult, tögades inimest siivutupoolse huumoriga. Inetuse esteetika muundub Dubuffet' loomingus köitvaks uue proosalise elu jaatuseks, need on leppivad ja seda leppimist manifesteerivad illustratsioonid [[Sigmund Freud|Freudi]] teooriatele ja [[Carl Jung|Jungi]] kollektiivsele alateadvusele või ehk üldisemalt 20. sajandil muutunud maailmatõlgendamise illustratsioonid.
 
=== Teine periood ===
26. rida:
 
=== Kolmas periood ===
Kolmas periood algas ''Hourloupe’Hourloupe''<nowiki>'</nowiki>i lõpuga ja kestis kuni Dubuffet otsustas paar kuud enne surma kunstiga lõpparve teha. Selle loomeperioodi ajaks oli kunstnik juba terviseriketega vana mees, mistõttu ta ei töötanud ta enam väljas nagu varem, vaid joonistas ja maalis ateljees laua taga. Ka teoste formaat kahanes, elu lõpu poole on tema pea kõik tööd samade mõõtudega – 67 cm x 100 cm. Mõnda aega lõi ta jälle esimese perioodiga sarnaseid teoseid, mis kujutasid groteskseid ja tehtult lapsikuidlapselikke figuure ja nägusid, ent need olid nüüd veelgi rohkem vabad, humoorikad tegelased voolasid abstraktsetel maalilistel taustadel. Maalimiseks kasutas ta nüüd akrüülivärve[[akrüülvärv]]e, mida täiendas kriitide[[kriit]]ide, vildikate[[viltpliiats]]ite ja markeritega[[marker]]itega. Sellise stiili tööd on näiteks „Kritseldused“"Kritseldused", „Oletused“"Oletused", „Kohtumised“"Kohtumised". Seejärel hakkas Dubuffet taas looma assamblaaže[[assamblaaž]]e, kus ta kleepis suurtele lõuenditele endaoma varasema loomingu detaile justkui visuaalseid tsitaate. Selle seeriasarja nimi on „Mälu"Mälu teater“teater". Ta loob ka juba varem kohatud pisikeste figuuride ja abstraktsete kujunditega töid, kus need on kollasele, mustale või valgele taustale metsikult kritseldatud. Nimetada võiks kahte viimast seeriatsarja „Mustrid“"Mustrid" ja „Mitte"Mitte-kohad“kohad". Elu viimaste kuude jooksul kirjutas ta [[autobiograafia]], mis on võrdlemisi populaarne kunstihuviliste seas võrdlemisi populaarne.
 
== Dubuffet ja Art Brut ==