Võrdlev psühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel

Selle valdkonna teadusuuringud käsitlevad paljusid erinevaid küsimusi ning kasutavad mitmesuguseid erinevaid meetodeid, uurimaks erinevate liikide käitumist putukatest primaatideni. Sageli arvatakse, et võrdlev psühholoogia käsitleb eelkõige liikidevahelisi võrdlusi, sealhulgas inimeste ja loomade vahelisi erinevusi. On uurijaid, kes arvavad, et otsene liikidevaheline võrdlus ei tohiks olla võrdleva psühholoogia keskmes ning keskendumine konkreetsele organismile, et tema käitumist mõista, on sama oluline kui mitte veel olulisem.

Donald Dewsbury uuris mitmete psühholoogide töid ja nende definitsioone ning järeldas, et võrdleva psühholoogia eesmärk on luua üldiseid printsiipe, mis keskenduvad niipõhjuslike lähedasteleseoste kui ka lõplikele põhjuslikele seosteleleidmisele.

Käitumisele kui konstruktile läbi võrdleva psühholoogia lähenemine võimaldab käitumise eesmärki läbi [[Niko Tinbergeni<ref>Tinbergen, N. (1963). "On aims and methods of ethology". ''Zeitschrift für Tierpsychologie''. '''20''': 410–33.]]<nowiki/ref>i välja töötatud nelja erineva täiendava perspektiivi hinnata. Esmalt võib küsida, kui levinud see käitumine erinevate liikide hulgas on (s.t. kui tavaline see käitumine on)? Teiseks võib küsida, kuidas panustab see käitumine liigi jätkumisse (s.t. kas käitumine tekib loomadel, kes toodavad rohkem järeltulijaid võrreldes loomadega, kellel sellist käitumist ei esine)? Käitumise lõppeesmärkidega tegelevad teooriad põhinevad nendele kahele küsimusele antud vastustele. Kolmandaks, missugused mehhanismid on käitumisprotsessiga seotud (s.t. missugused füsioloogilised, käitumuslikud ja keskkondlikud komponendid on käitumise tekkimiseks vajalikud ja piisavad)? Neljandaks, uurija võib küsida subjekti käitumise arengu kohta (s.t. mis laadi õppimist ja sotsiaalseid kogemusi peab subjekt läbi elama, et teatud viisil käituda)? Teooriad, mis käsitlevad käitumise põhjuseid, põhinevad nende kahe küsimuse vastustel. Täpsema teabe saamiseks vt. Tinbergeni neli küsimust<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Tinbergen%27s_four_questions|Pealkiri=Tinbergeni neli küsimust|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>

Varaseimad tööd sipelgate sotsiaalsest organiseerumisest ning loomade kommunikatsioonist ja psühholoogiast on kirjutatud al-Jahiz<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Al-Jahiz|Pealkiri=al-Jahiz|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>'i poolt, kes oli 9. sajandi teadlane ning kes kirjutas nendel teemadel mitmeid töid. 11. sajandi afro-araabia kirjanik Ibn al-Haytham ([[Ibn al-Haytham|Alhazen]])<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Ibn_al-Haytham|Pealkiri=Alhazen|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> kirjutas käsitlusetraktaadi meloodiate"Meloodiate mõjust loomade hingele", mis käsitles muusika mõjusid loomadele. Al-Haytham demonstreeris selles käsitlusestraktaadis, kuidas kaameli kiirustliikumiskiirust võib muusika kasutamisega nii kiirendada kui ka pidurdada ning; ta toob lisaks ka teisi näiteid muusika mõjust loomade käitumisele. Ta eksperimenteeris ka hobuste, lindude ja roomajatega. 19. sajandil jätkasid paljud läänemaailma teadlased uskumist, et muusika on ainuüksi inimpopulatsiooni nähtus, kuid eksperimendid alates tollest ajast on õigustanud Ibn al-Haytham'i vaadet, et muusikal on tõepoolest loomadele mõju.

[[Charles Darwin]] <ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Darwin|Pealkiri=Charles Darwin|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> oli võrdleva psühholoogia loomise keskmes; on arvatud, et psühholoogiast tuleks rääkida kahes osas: (1) psühholoogia enne ja (2) pärast Darwin'it, sest Darwin'i panus psühholoogiase oli niivõrd suure mõjuga. Darwin'i teooria viis mitmete hüpoteesideni, millest üks oli, et tegurid, mis eraldavad inimest teistest liikidest, nagu nt. kõrgemad vaimsed, moraalsed ja spirituaalsed võimed, võivad alluda evolutsioonilistele printsiipidele. Vastuseks jõulisele Darwinismi-vastasusele oli "anekdootlik liikumine", mida juhtis George Romanes<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/George_Romanes|Pealkiri=George Romanes|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>, kes püüdis näidata, et loomadel on elementaarne inimmõistus. Romanes on tuntud enda töö kahe põhilise vea poolest: tema keskendumine anekdootilistele vaatlustele ja kinnitumine antropomorfismile[[antropomorfism]]<nowiki/>ile.

Läbi võrdleva psühholoogia pika ajaloo on mitmeid kordi proovitud seda muuta distsiplineeritumaks lähenemiseks, milles uuritaks erinevaid liike sarnaste uuringutegameetoditega ning tulemusi tõlgendataks erinevate liikide fülogeneetilistele või ökoloogilistele taustadele toetudes. Käitumuslik [[ökoloogia]] andis 1970.-ndatel aastatel tugeva teadmistebaasi, millele vastukaaluks tõeline võrdlev psühholoogia võiks areneda. Kahjuks on laiem termini "[[võrdlev psühholoogia]]" ja selle tähenduse kasutamine ühiskonda ja akadeemiliste väljaannete pealkirjadesse kinnistunud, rääkimata teistele psühholoogia suundadele keskendunud psühholoogide arusaamadest. Seega ei kao see märgistus või valesti mõistmine täielikult mitte kunagi.

[[Burrhus Frederic Skinner]] tutvustas uurimisobjektina tuvisid, ning tuvidetuvid on jäänud mõnel alal oluliseks uurimisobjektiks siiani. Alati on olnud huvi primaatide uurimise vastu; tähtis panus sotsiaal- ja arengupsühholoogiasse oli [[Harry Harlow]]'i uuringutel, kus ta uuris ema kaotuse mõju ahvidel ning vanemate vahetamise uuringutes on leitud sarnasusi imikute ja ahvipoegade vahel. Kellogg ja Kellogg (1933) uurisid pärilikkuse ja keskkonna mõju noortel primaatidel. Nad leidsid, et inimeste poolt lapsendatud [[šimpans]] nimega Gua tundis inimesed paremini ära eelkõige nende lõhna ja riiete järgi ning uurija Kelloggi poeg Donald tundis inimesed ära eelkõige nende nägude järgi. Uuring kestis vaid 9 kuud ning lõppes pärast seda, kui laps hakkas Gua hääli imiteerima. Huvi primaatide uurimise vastu on suurenenud ka tänu loomade teadmiste uurimisele.

On võrreldud ka mitteinimesest primaatide keele arengut võrreldes inimeste keele arenguga. Näiteks Gardner (1967) õpetas edukalt naissoost šimpansile Washoe'le selgeks 350 sõna Ameerika viipekeeles. Washoe andis osa oma viipekeeleoskusest edasi oma lapsendatud järeltulijale, Loulis'ele. Kriitika selle eksperimendi suhtes keskendub peamiselt küsimusele, kas Washoe üldse aru sai, millist informatsiooni ta viipekeeles sai või edastas. Ta võis kasutada viipekeelemärke, et saada selle eest tasu, (näiteks toitu või mänguasja). Teistes uuringutes on jõutud järeldusele, et ahvlased ei mõista keelelist sisendit, kuid võivad ise tähendust ette kujutada. On teada, et kõik suured ahvid on võimelised edasi andma kõikvõimalikku sümboolikat.

LoomaiLoomi, keda on arvatud olevat intelligentsed, on samuti järk-järgult rohkem uuritud. Näiteks [[vares]]ed, papagoid (eriti Aafrika hall papagoi) ja delfiinid.