Ain Padrik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Täiendasin vähest infot Ain Padriku arhitektuursest loomingust ning eluloost. |
P Kirjavigade parandamine ning lisadetaili lisamine. |
||
1. rida:
'''Ain Padrik''' (sündinud
Padrik lõpetas
Ta kuulus noorte arhitektide ja kunstnike eriala ümbermõtestamise rühmitusse Tallinna Kool, mille eesotsas olid Tiit Kaljundi, [[Vilen Künnapu]], [[Leonhard Lapin]], Avo-Himm Looveer ja [[Ülevi Eljand]].<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Andres Kurg, Mari Laanemets|pealkiri=Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985|aasta=2008|koht=Tallinn|kirjastus=|lehekülg=332}}</ref>
14. rida:
==Looming==
Padriku looming 70ndatel oli väga rikas. Üheks tema silmapaistvaks maaarhitektuuri objektiks on Raikküla kolhoosi keskusehoone (1981). Postmodernistlik hoone on meisterlikult seotud lähedal asuva mõisaansambliga. Kogu hoone ulatuses leidub klassikalisele arhitektuurile viitavaid detaile – sambaid, pilastreid ja frontoone, samas jälgib hoone tüüpelamute arhitektuuri. <ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Mart Kalm|pealkiri=Eesti 20. sajandi arhitektuur|aasta=2001|koht=Tallinn|kirjastus=|lehekülg=75, 375, 404}}</ref>
Samal aastal võttis Padrik koos Künnapuga osa Tallinna 2. keskkooli juurdeehituse võistlusest. Postmodernistlik hoone mehise atlandiga katusenurka hoidmas tõi autoritele esimese koha. 1990. aastatel aga leiti, et hoone kasutab liigselt ressursse ning õuekülje klasslifti idee ei leidnud muinsuskaitselt toetust ning hoone jäi ehitamata.
Ka 1979. aasta Lembitu moemaja arhitektuurikonkursi võit jäi ehitamata. Hoone lõigatud nurgal oleks asetsenud hiiglaslik reklaam, mis oli nõukogude inimese jaoks midagi väga ilusat ning sümboliseeris Lääne ühiskonna õnnelikku elu.<ref name=":1" />
1982. aastal vaadati Eestist väljapoole ning esimene peaproov rahvusvahelistel konkurssidel tehti Parc de la Villette`i võistlusega Pariisis.<ref>{{Raamatuviide|autor=Vilen Künnapu ja Ain Padrik|pealkiri=Valitud töid|aasta=1999|koht=Tallinn|kirjastus=|lehekülg=26}}</ref>
Esimese rahvusvahelise tunnustuse tõi neile ja [[Lennart Meri|Lennart Merile]] 1984. aasta Arktika Keskuse arhitektuurivõistluse eriauhind Soomes.<ref>Arctic Center Rovaniemi konkursitöö "Silverwhite". (EAM Fk 9706); Eesti Arhitektuurimuuseum</ref> Ehitise põhimahtu läbistas sümboolne Põhjanaelale suunatud viltune klaastorn. Mütoloogiline kontseptsioon saami ornamentidega oli seotud kaasaegseks vormilahenduseks. Hoone pälvis palju välismaist tähelepanu. Seda avaldati Soome arhitektuuriajakirjas “Arhitehti” ning Briti “Architectural
Koos [[Andres Siim|Andres Siimuga]] said nad teise koha 1988. aastal Los Angeleses West Coast Gateway konkursil, kus võisteldi maailma arhitektuuri suurnimedega.<ref>West Coast Gateway Los Angeleses, võistlustöö. EAM _ 10131 Ar 41.1.22, Eesti Arhitektuurimuuseum, <nowiki>http://www.muis.ee/museaalview/2244735</nowiki> </ref> Lähteülesandeks oli luua Los Angelese kiirtee kohale hiigelsuur kultuurikeskus.Eestlaste kavandatud hoone keskmeks oli kaks hiigeltala, mille vaheline kuristik oli täidetud mitmesuguste kommunikatsioonide ning erinevate geomeetriliste vormidega, millesse olid paigutatud hoone funktsioonid.<ref>{{Raamatuviide|autor=Vilen Künnapu ja Ain Padrik|pealkiri=Valitud töid|aasta=1999|koht=Tallinn|kirjastus=|lehekülg=12}}</ref>
| |||