Thomas Reid: erinevus redaktsioonide vahel

'''Thomas Reid''' ([[7. mai]] [[1710]] – [[7. oktoober]] [[1796]] [[Glasgow]]) oli religioosse taustaga šoti [[filosoof]], keskel oli [[Šoti Šotimaa valgustusajastulvalgustusajastu]]le oluline roll.

Reid oli [[King's College]]'i professor ning alates [[1764]]. aastast töötas [[Glasgow Ülikool]]i professorina. Ta toetas otsest realismi ja vaidlustas tugevalt [[John Locke]]'i ning [[René Descartes]]'i teooriad. Reid uskus, et terve mõistus on filosoofia uurimise aluseks. <ref name="qCBrr" />

'''Thomas Reid''' (1710–1796), religioosse haridusega Šoti filosoof ning David Hume’i kaasaegne, oli Scottish School of Common Sense rajaja ning mängis olulist rolli Šoti valgustusajastus. Oma elu varasemad aastad veetis ta Aberdeen’is[[Aberdeen]]’is Šotimaal ning lõpetas Aberdeen’i Ülikooli. Ta alustas oma karjääri Šoti kiriku vaimulikuna, kuid loobus sellest kohast, kui talle 1752. aastal pakuti professuuri Aberdeen’is King’s College’is. Ta omandas doktorikraadi ning kirjutas teose „An Inquiry Into the Human Mind on the Principles of Common Sense“ (avaldatud 1764). Koos kolleegidega rajas ta Aberdeen’i Filosoofilise Ühingu, mida tunti kui „Tarkade Klubi“ (The Wise Club) ning mis oli kirjanduslik-filosoofiline assotsiatsioon. <ref name="yi8ZN" />

Vahetult pärast oma esimese raamatu avaldamist pakuti talle prestiižset Moraalse Filosoofia professori kohta Glasgow Ülikoolis. Ta astus sellelt ametilt tagasi 1781. aastal ning vormistas oma ülikooli loengud avaldamiseks kahes raamatus: „Essays on the Intellectual Powers of Man“ (1785) ja „Essays on the Active Powers of the Human Mind“ (1788). Reid on maetud Blackfriars’i kirikusse Glasgow Kolledži aladel ja kui ülikool koliti Gilmorehill’i, viidi Reid’i hauakivi peamajja.

Reid uskus, et argimõistus (''common sense'') on või vähemalt peaks olema igasuguse filosoofilise mõtlemise aluseks. <ref name="zgT8D" /> Ta ei nõustunud Hume’iga[[David Hume|Hume]]’iga, kes oli seisukohal, et me ei saa kunagi teada, millest väline maailm koosneb, kuna meie teadmine on piiratud meeles eksisteerivate ideedega. Samuti ei nõustunud ta [[George Berkeley’gaBerkeley]]’ga, kes oli seisukohal, et väline maailm on kõigest meeles paiknevad ideed. Reid väitis, et need alused, millele tavamõistus on üles ehitatud, õigustavad meie uskumust, et eksisteerib väline maailm.

Reid’i teadmiste teoorial oli tugev mõju tema moraalide teooriale. Ta pidas epistemoloogiat sissejuhatavaks osaks praktilisele eetikale: kui me saame oma argiuskumustele kinnitust filosoofia poolt, on kõik, mida me peame tegema, lihtsalt käituma neile uskumustele vastavalt, sest me teame, mis on õige. Tema moraali filosoofia meenutab Rooma stoitsismi oma rõhuasetuses subjekti tegutsemisele ning enesekontrollile. Ta tsiteerib tihti Cicero’t[[Cicero]]’t, kellelt ta võttis üle termini „sensus communis“ (tavamõistus). Reid’i vastus Hume’i skeptilistele ja naturalistlikele argumentidele oli loetleda hulk tavamõistuse printsiipe, mis moodustavad ratsionaalse mõtlemise aluse. Igaüks, kes võtab ette filosoofilise arutelu peab implitsiitselt omaks võtma teatud uskumused, nt „Ma räägin tõelise inimesega“ ja „On olemas väline maailm, mille seadused ei muutu“. Reid’i jaoks ei ole usk nendesse põhimõtetesse ratsionaalne; pigem nõuab arutluskäik ise neid printsiipe enda eeldusteks, nagu ka kaasasündinud inimmõistuse ülesehitus. Just sel põhjusel (ja võib-olla tögava suhtumisega Hume’i ja Berkeley suhtes) näeb Reid usku tavamõistuse printsiipidesse kui terve mõistuse juures olemise testi. Näiteks teoses „The Intellectual Powers of Man“ ütleb ta „ Selleks, et mehed saaksid koos arutleda, peavad nad esmalt olema kokku leppinud teatud põhimõtetes; on võimatu pidada arutelusid mehega, kellega teil pole ühiseid põhimõtteid.