Komplekstakistuse mõõtur: erinevus redaktsioonide vahel

'''Komplekstakistuse mõõtur''' on vahend [[kaksklemm]]<nowiki/>i [[Elektriline komplekstakistus|elektrilise komplekstakistuse]] ehk [[vahelduvvoolutakistus]]<nowiki/>e Ż parameetrite mõõtmiseks.

[[Elektroonne mõõtetehnika|Elektroonses mõõtetehnikas]] on levinuim lahendus [[komplekstakistus]]<nowiki/>e Ż=R+jX=Ze^j&Phi; reaalosa R ja imaginaarosa X mõõtmine [[faasitundlik]]<nowiki/>e vahendite abil, näiteks [[Sünkroondetekteerimine|sünkroondetekteerimise]] teel. Vähem kasutatakse mooduli Z ja faasi &Phi; mõõtmist, näiteks [[Voltmeeter|voltmeetri]] ja [[Fasomeeter|fasomeetrfasomeetri]]<nowiki/>i abil.

Siinjuures on komplekstakistuse Ż kui [[vektorsuurus]]<nowiki/>e parameetrite jaoks kehtivad järgmised üleminekuseosed:<br>

Komplekstakistuse parameetrid on reeglina [[sagedus]]<nowiki/>est sõltuvad.<br>

Induktiivsuse L ja mahtuvuse C mõõtmise seadmete ([[LCR-mõõtur]]<nowiki/>id) puhul on tihti eeldatud, et teised takistuse komponendid (nö. [[parasiitkomponendid]]) praktiliselt puuduvad. Reaalsete reaktiivkomponentide puhul see nii alati ei ole.

Reaalsete [[induktiivpool]]<nowiki/>ide puhul on nendeks komponentideks pooli mähise aktiivtakistus, mis ilmneb pooli [[aseskeem]]<nowiki/>is järjestiktakistusena r, ja parasiitne mahtuvus, mis ilmneb paralleelmahtuvusena C_p. Kondensaatorite puhul ilmub [[aseskeem]]<nowiki/>i dielektrilist kadu iseloomustav paralleelne kaotakistus R_p. Kõrgetel sagedustel võivad nende aseskeemidesse lisanduda veel teisedki parasiitsed elemendid.