Kaitseseisukord: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sacerdos79 (arutelu | kaastöö) |
Sacerdos79 (arutelu | kaastöö) |
||
64. rida:
[[12. märts]]il [[1934]] kuulutas Riigivanem [[Konstantin Päts]] oma otsusega nr. 173 kuueks kuuks välja kaitseseisukorra kogu riigis<ref name="WDXZL" />, mille [[V Riigikogu]] ka kinnitas<ref name="RT1934-23" />. Uus kaitseseisukord oli suunatud esmajärjekorras vabadussõjalaste liikumise vastu, kuid tõi kaasa laiema demokraatlike vabaduste piiramise. Kaitseseisukorra väljakuulutamise järel suleti [[Eesti Vabadussõjalaste Liit]], sellega seotud organisatsioonid ja ajalehed, keelati poliitiliste koosolekute pidamine, peatati erakondade tegevus ja piirati ajakirjandusvabadust.<ref name="Kenkmann24" /> See üleriigiline kaitseseisukord jäi kehtima kuni [[1940]]. aastani, kuigi mõningaid algselt sellega kaasnenud piiranguid aja jooksul leevendati.
Eesti taasiseseisvumisajal on pidevalt esile kerkinud küsimus, kas just märtsis 1934 kehtestatud kaitseseisukord oli seaduslik. 1930. aastail pidasid kohtud, sealhulgas riigikohus, ja suur osa avalikkust kaitseseisukorda seaduslikuks valitsemisabinõuks<ref name="GkgCr" />. Toonased ametlikud seisukohad võtab kokku jurist [[Artur-Tõeleid Kliimann]]i 1935. aasta hinnang: "Riigivanem on see, kes faktiliste andmete hinnangul ohu olemasolu ja suuruse määritleb. Järelikult juriidiliselt oht on siis olemas, kui Riigivanem isiklikul vääritlusel on leidnud selle olevat, olgugi et oht faktiliselt täiesti puudub."<ref name="Kliimann" /> Tänapäeval nimetatakse kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna laiendamist 12. märtsil 1934 üldiselt [[1934. aasta riigipööre|riigipöördeks]], mis peab näitama selle akti ebaseaduslikkust.
Kaitseseisukorra iga-aastane pikendamine aastatel [[1934]]–[[1937]] – vastavalt 1930. aasta kaitseseisukorra seadusele sai kaitseseisukorra kehtestada korraga ainult kuni üheks aastaks – oli aga igal juhul juriidiliselt küsitav, sest lisaks riigivanemale pidi selle pikendamise kinnitama ka Riigikogu. Kuna Riigikogu sellel perioodil istungeid ei pidanud, olles nn "vaikivas olekus", ei saanud Riigikogu ka kaitseseisukorra kehtivust pikendada. Riigivanem Konstantin Päts saatis küll iga aasta septembris oma otsuse Riigikogule kinnitamiseks ja sai sellele Riigikogu esimehe [[Rudolf Penno]] heakskiidu, kuid otsust arutama pidanud Riigikogu riigikaitsekomisjon ja üldkoosseis kokku ei tulnud.<ref name="Kenkmann24" />
| |||