Kääritamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'Kääritamine ehk fermentatsioon toiduainete töötlemises on protsess, mille käigus muudetakse anaeroobsetes tingimustes süsivesinikud alkoholiks või orgaanilisteks hapeteks...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Kääritamine ehk fermentatsioon toiduainete töötlemises''' on protsess, mille käigus muudetakse anaeroobsetes tingimustes süsivesinikud alkoholiks või orgaanilisteks hapeteks kasutades mikroorganisme, st. pärme või baktereid. Kääritamine eeldab mikroorganismide tegutsemist. Kääritamist ja sellega seotud protsesse uurivat teadusharu nimetatakse sümoloogiaks, millele pani aluse Louis Pasteur.
Kääritamise mõiste tähendab suhkrute muutumisest etanooliks, mida kasutatakse selliste alkohoolsete jookide valmistamisel nagu vein, õlu ja siider. Sarnased protsessid leiavad aset ka leiva „kergitamisel“, kus CO2 vabaneb pärmi toimel, ja hapendatud toiduainete säilitamisel piimhappe bakterite toimel nagu näiteks hapukapsas ja jogurtis.
Teised laialdaselt tarbitavad fermenteeritud baastoiduained on näiteks äädikas, oliivid ja juust. Asukohapõhiselt võivad nendeks olla veel oad, juurviljad, puuviljad, mesi, piimatooted, kala, liha ja tee.
== Ajalugu ja eelajalugu ==
Looduslik käärimine on toimunud juba enne meie aega ning kääritamisprotsessi on inimesed juba ammustest aegadest ära kasutanud. Kõige varajasem kääritatud arheoloogiline leid on alkohoolne jook, mis on dateeritud 7000 kuni 6000 eKr. noorema kiviaja Hiina külast nimega Jiahu. Selleks kasutati kas marju, riisi või mett. Veinitegu on pärit aastast 6000 eKr. Gruusiast. Pennsylvania ülikoolis on väljapanekul 7000 aasta vanused veinikannude killud, mis kaevati üles Iraanist. On ka tõendeid, et alkohoolseid jooke fermenteeriti juba Babüloonias, Vanas-Egiptuses ja Sudaanis.
Prantsuse keemik Louis Pasteur pani aluse sümoloogiale ehk käärimisõpetusele, kui ta 1856. aastal kasutas kääritamisel pärmi. Pasteur uuris alkoholi tegemist läbi suhkru ja pärmi ning järeldas, et käärimine toimub läbi fermenteerijate, mis elutsevad ainult elusorganismides.
1897. aastal avastas saksa keemik ja sümoloog Eduard Buchner, et suhkur kääritas ka siis, kui segus polnud elusaid pärmirakke.
== Kasutusalad ==
Toidu fermentatsioon on suhkrute ja muude süsivesikute lagundamine alkoholiks või preservatiivseteks orgaanilisteks hapeteks ja süsihappegaasiks. Kõik kolm produkti on laialdaselt kasutuses. Alkoholi kasutusala on väga lai; mahlast valmistatakse veini, teraviljast valmistatakse õlut ja tärkliserikkast toiduainest, nagu näiteks kartul, kääritatakse ja destilleeritakse kanget alkoholi. Süsihappegaasi kasutatakse näiteks leivatoodete kergitamisel. Orgaanilisi happeid kasutatakse tihti juurviljade säilitamisel ja maitse andmisel, lisaks ka piimatoodetes.
Toidu fermenteerimisel on viis peamist põhimõtet: rikastada toidu maitsebuketti, aroome ja toiduainete tekstuuri; toiduainete pikaajaline säilitamine; toiduainete toiteväärtuse tõstmine proteiini, aminohapete ja vitamiinide osakaalus; antinutrientide elimineerimine; küpsetusaja vähendamine.
== Riskid ==
Alates 1985. aastast on Alaskas botulismi haigestunute arv tõusnud, kuna seal on tavaks erinevate loomsete toodete pikaajaline kääritamine. Toit muutub ohtlikuks, kui seda hoiustada plastikkonteineris, kus anaeroobse keskkonna tõttu saab clostridium botulinum bakter soodsalt elada.
== Kääritatud toidud ==
Õlu, kali, viin, hapukapsas, hapukurk, vein, äädikas, siider, mõdu, keefir, hapukoor.
| |||