Kelder: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Jörru (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Jörru (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
9. rida:
Keldri nimetus pärineb ladina sõnast "cella" (kamber jms.). Venekeelne nimetus "podval" tuleneb asukohtadest, mis vanasti paiknesid [[kindlus]]tes nende kaitsva mullavalli all kindlustusehitistest madalamal tasemel. Prantsuse "sous-sol" tähendab sõnasõnalt maa(pinna)st allpool asumist.
 
Keldrite kõrgus on enam kui kaks meetrit, madalama kõrguse puhul ruumi nimetatakse tehniliseks põrandaaluseks ning faktiliselt juba ei ole ruum. Kõrgetes hoonetes keldrid on tavaliselt rohkem arenenud (hoone püsivuse jaoks) ning võivad isegi koosneda mitmetest korrustest. Väikse korruste arvuga hoonetes tavaliselt on kelder tavaliselt madala sügavusega. 20. sajandi viimasel kolmandikul elamute kooshakkas keldriga arv hakkaselamute langemaarvlangema seoses kesksoojusvarustuse levimisega ning neis pommivarjendite tegemise praktika lõppemisega. Hoonete ehitamisel ilma keldrita oluliselt väheneb maa-aluse osa väärtus. Välised keldriseinad võtavad arvesse aktiivse krunti rõhu vastuvõtu ning neile krundiga vahendavaid ajajoormusiajakoormusi, mis on varingu prismal (näiteks, tornikraanadest või kaubaautodest). Keldrite üleujutuste vältimiseks ehitamisel paigaldatakse drenaažsüsteemi, tehakse väliste seinte ning põranda hüdroisolatsiooni, õhu niiskuse vähenduseks seatakse sisse ventilatsiooniventilatsioon.
 
Väiksemad keldrid on tavaliselt kasutatud majandustarveteks ning riistvarade osade ja ehitise kommunikatsioonide paigaldamiseks; avaramates keldrites tihti tehakse ladusid, väikseid kontoreid, ettevõtteid ja poode; suurtes kompleksides keldrid on kasutatud maa-aluse autoparkla asetuseks. Mittekasutatud keldrid nagu ka pööningud on tihti kodutute varjupaigaks.