Galina Višnevskaja: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
70. rida:
[[1959]]. aastal sõitis Višnevskaja koos riikliku [[sümfooniaorkester|sümfooniaorkestriga]] esimest korda [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]] võõrusetendustele, kus publik teda ovatsioonidega vastu võttis. Kriitikud panid ta ühte patta tolleaegsete parimate lauljatega ja ta sai pakkumisi järgmisteks esinemisteks.<ref name="gLXBj" /> Järgmise viieteist aasta jooksul välismaal käies ei näinud ta tegelikult midagi peale hotellide ja ooperiteatrite, alati eelseisvaks etenduseks keskendudes. Töögraafik oli tihe, kuna artisti välismaale saates pidi kutuuriministeerium võimalikult lühikese ajaga temast kõik välja pigistama, et tema pealt võimalikult palju raha teenida. Välismaal maksti muidugi hästi, kuid enamiku sellest võtsid võimud endale ja artistile jäi kätte rangelt kindlaks määratud palgamäärale vastav summa. Sellegipoolest olid välisreisid ainus võimalus materiaalseid hüvesid nautida.
 
Višnevskaja ja [[Mstislav Rostropovitš]] andsid ka koos kontserte, kuigi kahel nii suurel tähel ei olnud lihtne koos esineda. Tavaliselt jõudsid nad lavale üksteise peale vihastena, kuna proovidest ei olnud midagi välja tulnud, kuid liitusid esimestest taktidest peale ühiseks tervikuks ja hakkasid muusikalist kahekõnekahekõnet pidama. Kontserdipublik oli vaimustuses imepärasest duetist ja Rostropovitši hoolitsevast suhtumisest oma abikaasasse. Keegi ei aimanud, millised lahingud neil kodus käisid ja et terve proovide aja nad ainult tülitsesid.<ref name="oZbrZ" />
 
[[1965]]. aastal hakati [[Lenfilm]]is tegema filmooperit [[Dmitri Šostakovitš]]i ooperi "[[Katerina Izmailova]]" ehk "[[Mtsenski maakonna Macbeth]]" põhjal. Višnevskaja sai selles peaosa.<ref name="44nj0" /> See ooper oli [[1936]]. aastal nõukogude ametliku ideoloogia poolt pihuks ja põrmuks tehtud ning kaua aega seda [[Venemaa]]l ei mängitud. Palju probleeme tekitas filmis olev voodistseen. Kuigi näitlejate kinnikatmise ja palja ihu varjamisega nähti suurt vaeva, hakkas pärast filmi ekraanile jõudmist ikkagi saabuma hulgaliselt kirju pahastelt nõukogude kodanikelt, kus kurdeti, et [[Nõukogude Liit|NõukogueNõukogude Liidus]] näidatakse ooperit, kus naine magab mehega ühes voodis. Film oli küll halvasti helindatud, kuid sellegipoolest suurepärane linateos. Kahjuks pärast Višnevskaja lahkumist Nõukogude Liidust seda enam ekraanile ei lastud. Filmi alguses üles loetud osatäitjate hulgas tema nime ei ole.
 
[[1961]]. aastal sai Višnevskaja tuttavaks [[Benjamin Britten]]iga. Sellest sai alguse südamlik sõprus ja muusika-alane koostöö. [[Benjamin Britten|Britten]] kirjutas oma "[[Sõjareekviem]]i" [[aaria]] spetsiaalselt Višnevskaja jaoks.<ref name="0ENzD" /> Selle esmaesitus pidi toimuma [[1962]]. aasta mais [[Londoni Kuninglik Ooper|Londoni Kuninglikus Ooperis]]. Vahetult enne seda sai aga teatavaks, et Višnevskajal ei lubata seal esineda põhjusel, et nõukogude naisel ei sobi poliitilise helitöö ettekandmisel sakslaste ja inglastega kõrvuti seista.<ref name="07lqS" /> [[1963]]. aasta jaanuaris laulis ta seda ikkagi [[London]]is [[Royal Albert Hall]]i laval ja tegi samal ajal heliplaati. [[1965]]. aasta suvel veetis Benjamin Britten koos Galina ja Slavaga puhkuse Venemaal ning [[Armeenia]]s. Nende muljete põhjal kirjutas ta vokaaltsükli, mille pühendas Galinale ja Slavale.