Isemajandava Eesti ettepanek: erinevus redaktsioonide vahel

Arutelu juhtis Savisaar. Ettepaneku koostamine käivitus [[ajurünnak]]u korras. Kahetunniline mõttevahetus olevat olnud elav, kus vabameelseid ideid laekus seinast seina. Jutt keerles selle ümber, kuidas saada [[Kreml]]ilt kätte õigus ise otsustada oma majandusasjade üle. Üldiselt idealiseeriti perestroika ideoloogiat. Tulemusenaks oli, et otsustati genereerida ettepanek, mis üdini muudab Eesti NSV-s kehtivat majandusmehhanismi.

 

Ettepaneku lõppteksti väljatöötamiseks moodustati sektsioonid ja nende vahel jaotati temaatika. Lepiti kokku, et septembri alguseks esitatakse need Savisaarele. Ivi Proos tegi lindistuste alusel arutelust põhjaliku kokkuvõtte, mis jagati igale osavõtnule. Kross ja Leimann tegid ettepanekuid Eesti NSV rahvamajanduse juhtimise ümberkorraldamiseks. Made ülesandeks oli esitada seisukohti, mis on vajalikud rahvusvahelise turumajanduse aspektide juurutamiseks, vaba ettevõtluse finants-majanduslikuks funktsioneerimiseks. Raig tegeles liiduvabariikide vaheliste majandussuhete väljatöötamisega. Pärast esimest kohtumist loobusid osalemast Kaarepere ja Lugus. Leimann oli seotud põhitöökoha tööülesannetega.

 

Pärast [[Loomeliitude ühispleenum]]it alustasid eestlased 1988. aasta suvel isemajandamise-alast rünnakut Moskvale. Eesti delegatsioon sai [[NLKP XIX konverents]]ile sõites aktiivselt perestroikaprotsessi sulandunud Eesti põlisrahvalt ülesande tutvustada Nõukogude Liidu juhtivatele kommunistidele ja parteilastele konverentsil osalejatele regionaalse isemajandamise ideed. [[NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees]] Nikolai Rõžkov oli nüüd eestlaste ideele vastu. [[Mihhail Gorbatšov]] suhtus aga ettepanekusse tolerantselt. Lõpuks õnnestuski Eesti NSV delegatsioonil isemajandamise küsimus rahvussuhete resolutsiooni sisse manööverdada. Moskvas sündis tekst, mis muu hulgas ütles: "Üks keskseid ülesandeid on luua tingimused regioonide suuremaks iseseisvuseks [...] Tähelepanu väärib idee, mis näeb ette vabariikide ja regioonide ülemineku isemajandamise põhimõtetele."

 

Isemajandamise ettepanekut asus aktiivselt toetama Eesti avalikkus. [[Rahvarinne]] pani selle oma ideoloogia nurgakiviks. Läti, Leedu, Ukraina, Armeenia iseseisvumismeelsed rahvuslased juhindusid samuti eestlaste ettepanekust, nagu ka siin-seal Venemaal. 1988. aasta alguses võttis Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastu otsuse jätkata tööd [[TTÜ majandusuuringute teaduskeskus|Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis]] regionaalse isemajandamise skeemi väljatöötamiseks. Kuid hoopis konsultatsioonifirmast [[Mainor]] kujunes nelja mehe ettepanekust lähtunud [[Isemajandav Eesti|Isemajandava Eesti]] (IME) programmi käivitaja ning Rahvarinde vastavate üldpoliitiliste aktsioonide koordineerimise keskus.