Giacomo Meyerbeer: erinevus redaktsioonide vahel

1810. aastal muutis Jakob oma nime Meyerbeeriks. Samal aastal kutsus Vogler ta [[Darmstadt]]<nowiki/>i, kus ta tutvus [[Carl Maria von Weber]]<nowiki/>iga, kes samuti käis Vogleri juures kontrapunktitundides. Esialgu teenis Jakob ülalpidamist klaverivirtuoosina. 1811. aastal komponeeris ta oma esimese suurema helitöö, oratooriumi ''Gott und die Natur'' (Jumal ja loodus), mida esitati Berliinis suure eduga. See innustas tegelema lavamuusikaga. Jätkates õpinguid, komponeeris ta esimese ooperi ''Jephtas Gelübde'' (Jephtase vanne) ja lustimängu ''Wirth und Gast'' (Wirth ja külaline), mis mõlemad kukkusid läbi. Tänu Vogleri toetusele sai suurhertsogi õukonnakomponisti koha ning süvenes Salieri soovitusel itaalia ja prantsuse ooperikultuuri tundmaõppimisse.

Meyerbeer läks 1815. aastal õppima Itaaliasse, kus sattus otsekohe [[Gioachino Rossini|Rossini]] mõju alla ning vahetas oma eesnime Jakob itaaliapärase Giacomo vastu. Seal komponeeris ta kuus ooperit, mis kõik kopeerisid Rossinit, kuid tagasid teatud edu. Eriti hästi võeti [[Veneetsia]]<nowiki/>s vastu ''Emma di Resburgo'', millega anti 74 etendust. Triumfaalse eduga läks Veneetsia karnevalihooajal ''Il crociato in Egitto'' (Ristisõdija Egiptuses). Ka Pariisi publikule see ooper meeldis, kuid mitte sakslastele. Üheks karmiks arvustajaks oli kunagine kaasüliõpilane von Weber. Paremini läks Itaalia toodangust ''Il crociato in Egitto'' Pariisi [[Théâtre Italien]]<nowiki/>is.

Pariisis sõbrunes Giacomo Meyerbeer [[Opéra-Comique’|''Opéra-Comique''’]]<nowiki/>i direktori [[Guilbert de Pixérécourt]]<nowiki/>iga. Tolle innustusel jäi ta elama Pariisi. Seal õppis ta kõigepealt prantslaste tollase mainekaima libretisti [[Eugène Scribe]]’i juhendamisel tundma prantslaste maitset ning täiendas teadmisi prantsuse kunstist, ajaloost ja kirjandusest. Pärast 1830. aasta juulirevolutsiooni[[juulirevolutsioon]]i komponeeris ta saadud teadmiste baasil spetsiaalselt prantsuse publikule mõeldud ooperi ''Robert le diable'' (Saatan Robert). Tulemus oli sedavõrd hea, et pani aluse Meyerbeeri edukale karjäärile Pariisis. Ta töötas end kiiresti Prantsusmaa juhtivaks ooperikomponistiks ning oli järgmise 30 aasta jooksul šovinistliku Prantsusmaa ooperielu valitseja.

Giacomo Meyerbeer arendas välja tüüpilise prantsuse suurooperi (''grand opera'') ülesehituse, mis oli Itaalia publikule vastuvõetamatu, kuid kõik Itaalia tippheliloojad (Rossini, [[Gaetano Donizetti|Donizetti]], [[Vincenzo Bellini|Bellini]], [[Giuseppe Verdi|Verdi]]), kes soovisid Pariisis läbi lüüa, pidid sellega arvestama. Meyerbeer oli osav saksa komponeerimistehnikas loodud itaalia meloodilisi oopereid sättima prantslastele meelepärase suursugusesse, lausa pompoossesse rüüsse. Prantslased tahtsid näha suursugust lavakujundust ja ootasid etenduselt vaatemängulisust. Laval marsiti, esitati balletinumbreid, domineerisid massistseenid ning kui vaja, olid laval ka hobused või elus kits (Dinorah). Ilmtingimata pidi olema neli, parem veel kui viis vaatust ning kuskil ooperi keskel oli kohustuslik 20-30 minutiline balletistseen, mis polnud vahetult ooperiga seotud, kuid oli selle sisse sulatatud. Wagner nimetas kõike seda „efektideks ilma põhjuseta”. 1836. aastal kujunes üliedukaks ülimalt suursugune, kõigi ''grand opera'' elementidega (ka hobused laval) ja prantslaste jaoks retooriline Les huguenots’i (Hugenotid) lavastus. Seda ooperit peetaksegi helilooja parimaks, mida ka nüüdisajal aeg-ajalt mängitakse.

[[Rahvusooper Estonia]] on "Hugenotte" esitanud 1924. aastal, see on jäänud ainsaks Meyerbeeri ooperi lavastuseks Eestis.

Keset väga edukat Prantsusmaa karjääri leidis Meyerbeer aega tegutseda ka mujal. Aastail 1842–1848 oli ta [[Preisi]] õukonnas Berliinis ''Generalmusikdirektor'', kuid pidi sellelt kohalt lahkuma vastuolude tõttu teatrijuhtidega. Berliinis kirjutas ta patriootilise laulumängu (''Singspiel'') ''Ein Feldlager in Schleisien'' (Sileesia välilaager), mis esitati tules hävinud ''[[Hofoper]]''i taasavamise ürituste raames. Keiser [[Friedrich Wilhelm]]<nowiki/>i soovil komponeeris saatemuusika oma venna Michael Beeri näidendile ''Struensee''. Dirigendina vahendas ta saksa publikule oma sõbra von Weberi ooperi Euryanthe originaalversiooni ning [[Richard Wagner]]<nowiki/>i esimesed kaks arvestatavat ooperit ''Rienzi'' ja ''Der fliegende Holländer'' (Lendav hollandlane). Toetas majanduslikult Wagnerit, kes oli sunnitud elama vaesuses välismaal.

Giacomo Meyerbeer oli väga õrna hingega ja kergesti solvuv. Ta elas alati väga valuliselt üle kriitikat ja kolleegide (eriti [[Jacques Offenbach|Offenbach]]<nowiki/>i) aasimisi. Kui ooperikomponistina tegutsemise algperioodil oli mõjutajaks Rossini, siis hiljem matkis ta meelsasti [[Auber]]<nowiki/>i ja Donizettit ning ka Verdit ja Wagnerit. See tekitas paksu verd ja heliloojate ringkondades tema võõristamist ning plagiaadis süüdistamist.