Rahvalaul: erinevus redaktsioonide vahel

Vanema rahvalaulu - regivärsi ehk regilaulu - põhitunnused on [[algriim]] ja mõtet teisendav kordus ehk [[parallelism]]. Selline värsivorm kujunes rohkem kui tuhat aastat tagasi. Väga vanad on mõned meie ajani ulatunud lauludki, näit. "Loomislaul" ja "Suure tamme laul". Regilaulud kajastavad kogu omaaegset elu: on töölaule (karjaselaulud, lõikuslaulud, mere- ja kalamehelaulud jt.), kommetega seonduvaid tavandilaule (pulmalaulud, mardi- ja kadrilaulud jt.), perekonnaelust ja ühiskonnasuhteist kõnelevaid laule (vaeslapselaulud, orjalaulud jt.). Zhanriliselt eristatakse meeleolu ja elamusi vahendavaid lüürilisi laule (näit. "Lauliku lapsepõli") ja sündmustest jutustavaid lüroeepilisi laule (näit. "Venna sõjalugu"). Regilaulude värsimõõt on enamasti 4-jalaline trohheus ("veere, veere, päevakene"). Värsimõõdu nõudel on rahvalauludes läbi sajandite säilinud vanapäraseid sise- ja lõpukaota keelendeid (näit. laulemaie), mis üldkeelest on ammu kadunud. Regilauludel on ühe-kaherealised rühmaviisid (kiigetoon, karjatoon, pulmatoon jt.). Olenevalt laululiigist ja kohalikust tavast on lauldud üksi, kaksi, kooriga, eeslauljaga ja ilma, ka kahe kooriga. Lauldes võidi rõhutada rütmi, näit. keha õõtsutamise või jalapõrutusega. Lüroeepilisi laule on esitatud ka tantsulise liikumise saatel (näit. setu "Pöörajooks").