"...rahvahulkade teadvuses tõuseb ta esile imposantse, tõeliselt majesteetliku kujuna, kuldsuuna, kõneanniga õnistatudõnnistatud patriarhina, unustamatu ''père noble'''ina, nagu seda ampluaad teatris ja ooperis hüütakse. Ta on andnud nime tervele ajastule – see oli oskariaanlik ajajärk, õnneaeg enne [[Esimene maailmasõda|maailmasõda]] ja igasugu muud viletsust. Järelpõlve mälestusse jääb see aeg pääsmatult kadunud idüllilise epohhina koos promenaadikontsertide, [[punš]]i ja [[sigar]]ite, korra ja puhtuse, mõnusate politseinike ja sõjaväelastega, kes olid üksnes kena sinisesse rõivastatud dekoratsioon." [[Staffan Skott]], Kõik need Bernadotid, Eesti Raamat, Tallinn, 1997, lk. 66.
