Jakob Hurt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
11. rida:
Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("[[Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi]]", [[1864]]) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina auf -ne purum" (doktoriväitekiri; [[1886]], Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" ([[1903]]) ning artikleid ''ste''-lõpuliste kohanimede, partiklite ''ehk'' ja ''või'' jm. kohta, abistas [[Ferdinand Johann Wiedemann]]i eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki ([[1893]]). Ajaloo alalt avaldas ta "[[Pildid isamaa sündinud asjust]]" ([[1879]]), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.
Hurda peateened on eesti [[rahvaluule]] kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist [[1860]], saanud äratust kodukohast ja "[[Kalevipoeg (eepos)|Kalevipojast]]". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, [[1888]] ilmus [[
Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" ([[1939]], toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" ([[1989]], koostanud [[Mart Laar]]) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre).
|