Elu tee: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
[[Wehrmacht]]i kindralite eesmärgiks oli blokeerida Leningradi varustamine ning oodata nälgivate linlaste alistumist, keda sõja puhkemisel oli linnas üle 3 miljoni. Blokaadi ajal suri külma ja nälga üle poole miljoni inimese, ent linn ei alistunud. Sissepiiratud olid ühenduses okupeerimata alaga üksnes [[Laadoga järv]]e kaudu. Elu Teeks nimetatud liini kaudu evakueeriti pool miljonit inimest ja varustasti linna toiduainete ja laskemoonaga. Suvel kasutati transpordiks veeteed, talvel läks üle järve autotee, mille ametlik nimetus oli sõjaline autotee nr 101 (Военно-автомобильная дорога № 101).
[[Pilt:RIAN archive 310 Foodstuffs for Leningrad.jpg|pisi|Toiduvedu Leningradi pargasega mööda Elu teed, 1. september 1942.]]
„Autod sõitsid väikse kiirusega ja tuledeta,” kirjeldab Eino Puhilas oma mälestusteraamatus. „Saksa vägede lennukid pommitasid jääd, lendasid piki jäätrassi ja valasid kuulipildujatega üle kõik, mis lumisel jääl näha oli. Varsti kolonn peatati, meile anti korraldus autodest lahkuda ja minna trassist eemale. Küüditatud (?) liikusid jäätrassist eemale, istusid jääle ning varjasid end valgete linade all, et jääda lenduritele märkamatuks. Jääle märgiti uus tee ja sõit läks edasi. Olid veel mõned peatused, mille ajal ehitati jääle sillad.”
Sõja ajal kukkus järve selle lõunaosas asunud 30 km pikkusel jäätrassil iga neljas raskeveok, kokku uppus üle 1000 auto. Järve kohal tulistati alla mitusada Saksa lennukit. Laadoga veeteel sõitsid sõjalaevad ja praamid. 1942. aasta suvel paigutati järve põhja torujuhe kütuse pumpamiseks ja elektrikaabel Leningradi varustamiseks Volhovi hüdroelektrijaamast.
| |||