Noodikiri: erinevus redaktsioonide vahel

Seoses muusika sisuliste ja tehniliste omaduste muutumisega on noodikiri olnud [[muusika ajalugu|muusika ajaloo]] jooksul pidevas muutumises. Muusika ülesmärkimiseks on kasutatud sõnu (vt [[verbaalne notatsioon]]), tähti, numbreid (vt [[numbernotatsioon]]) või erilisi märke (vt [[graafiline notatsioon]]), mis võivad tähistada näiteks meloodia liikumissuunda, [[helivältus]]i, kuid ka jooniseid konkreetse muusikainstrumendi jaoks (vt [[tabulatuur]]).

 

 

Euroopaliku muusika ajaloos arenes noodikiri välja preskriptiivsest [[neuma]]de süsteemist, mida kasutati [[Gregoriuse koraal]]i ülesmärkimiseks. Neumad olid teksti kohale kirjutatud kriipsude või konksude kujulised märgid, mis viitasid eelkõige meloodia liikumissuunale. Hiljem lisati neumade juurde horisontaalne joon, mis aitas meloodia kulgu täpsustada. Seejärel lisati veel teine, kolmas, neljas ja viies joon, millest tekkis tänapäeval tuntud viiejooneline [[noodijoonestik]]. Neumadest arenesid omakorda välja noodimärgid ehk [[noot (muusika)|noodid]], mille kuju näitas ka [[noodivältus|vältus]]t.