Vene-Türgi sõjad: erinevus redaktsioonide vahel

1556. aastal liikus Krimmi khaan Moskva vastu. Tsaar saatis tema vastu vojevoodi Matvei Ivanovitš Rževski, hüüdnimega „Djakk“, kes mitte ainult ei löönud krimlasi, vaid liikus ka Dnepri alamjooksule Otšakovi ja lõi siin türklased puruks. Selles sõjaretkes aitasid Rževskit Zaporožje kasakad. 1558. aastal, enne uut türklastega kokkupõrget, liikus Dnepri alamjooksule Danilo Adašev, laastas Krimmi ja võttis ära kaks Türgi laeva.

 

Türgi sultan [[Suleiman I]] jättis muude asjadega tegeledes seni tähelepanuta kõik need Moskva vägede edusammud. Lõpuks, 1563. aastal kavandas ta sõjakäigu Аstrahani, soovides selle Moskvalt ära võtta. Krimmi khaan veenis sultani ümber, kartes tema tugevnemist Musta mere põhjakallastel. Krimmi khaanil õnnestus Türgi sõjaretke edasi lükata kuni 1569. aastani.

 

Kuid garnisoni ootamatu rünnak, Astrahani vabastamiseks läkitatud vojevoodi vürst Pjotr Semjonovitš Serebrjannõi-Obolenski Moskva vägede tegevus teiste Vene vägede toetusel sundisid vastase piiramisrõngasse. Vene abivägi, mis koosnes 15 tuhandest inimesest, ajas laiali ja hajutas kanali ehitajad ning võitis krimmitatrlaste armee, mis oli saadetud ehitajaid kaitsma. Samal ajal hävitas tugev torm ja Ukraina kasakatega ühinenud Doni kasakate tegevus Ottomanide laevastiku.

 

Sõja põhjuseks oli Osmani impeeriumi katse sekkuda Vene-Poola vastasseisu ja saavutada kontroll Paremkalda-Ukraina üle. 1669. aastal sai Paremkalda-Ukraina ataman Pjotr Dorošenko Osmani impeeriumi vasalliks.

 

 

Aastatel 1679−80 aktiivset sõjategevust ei toimunud ja sõda lõpetati Bahtšisarai rahulepingu allkirjastamisega 1681. aasta jaanuaris, mis kinnitas ''status quo''.