Niplispits: erinevus redaktsioonide vahel

'''Niplispits''' ehk '''niplis''' on kõrvutitekstiilitehnika, rippuvatemille tulemus (pitsiline pind) saadakse pulkadele poolitud niitide keeramisel ja ristamisel koostatud [[pits]].

nEestiEesti keelde on sõna "niplispits" tulnud rootsikeelsest sõnast ''knyppling''. Mõnikord kasutatakseKasutatakse ka '''klöppelpitsi''' nimetust. Niplist nimetatakse ka "pulkadega kootud pitsiks" ehk '''pulgapitsiks'''.

NiplispitsiNiplistehnikat tunti juba [[14. sajand]]i [[Itaalia]]s, kust see jõudis [[16. sajand]]il [[Sileesia]]sse, [[Baieri]]sse ja [[Böömimaa]]le ning sajandi lõpuks [[Holland]]isse<ref name="Zschorsch 1923" />. PitsikudumisePitsi niplamise õitseaeg oli 17.-[[18. sajand]]il [[Belgia]]s<ref name="Zschorsch 1923" />. Sellest ajast on säilinud pitse, mille 1 cm laiune pind on kootudniblatud 80 pulgaga, 8 cm vastavalt siis 640 pulgaga ning nii peenest niidist, et niidi rebenemise vältimiseks saituli töötada ainult niiskes keldris<ref name="Zschorsch 1923" />. Mustri autoriks oli reeglina kunstnik, teostajateks käsitöölistest niplajad.

Selles tehnikas valmistati peakatteid, [[õlarätt]]e, [[krae]]sid, särgivarrukaidkäiseid, voodipesu vahepitse jne. Niplipitsi hiilgeaeg kestis kuni [[1815]]. aastani, mil alustati pitsikudumistpitsi valmistamist masinatel<ref name="Zschorsch 1923" />.

Eestis valmistati niplispitsi omakedratud [[lina]]sest niidistlõngast ning seda on kasutatud mitmel pool rahvariiete kaunistamiseks.

*silindrikujulised pikkade [[õlg]]edega täidetud kotid, mis võisid olla kinnitatud laudaluselelaud alusele

[[ERM]]-i kogudes on [[Ruhnu]]s ja [[Mustjala]]s kasutusel olnud ümmargused keerleva telje ja jalgadega padjad<ref name="Kurrik, 1931" />. Esines ka kiilutaolist patja, mille pind oli ettepoole längus<ref name="Kurrik, 1931" />. Pitsipadjad on kaetud jämeda linase riidega, mis on reeglina tume, et kergendada valgete niitideniitidega käsitlemist.niplamist

Nõelad ehk pinnud olid 4–5 cm pikkused kasest või kadakast pinnukesed, millega pitsipulgadpits padjale kinnitati<ref name="Kurrik, 1931" />. Rannikul ja saartel kasutati kala oimuluud, hiljem olid kasutusel omatehtud vasknõelad või poenõelad<ref name="Kurrik, 1931" />.