Redaktsioon: 11. jaanuar 2018, kell 11:55 redigeeri Mimo~etwiki (arutelu \| kaastöö) 50 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 12. jaanuar 2018, kell 17:08 redigeeri eemalda Ulrikaekm (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 8483 muudatust Resümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: [[File:PANTOMIME-PABLO.jpg\|thumb\|[http://www.pablo-zibes.de Pantomiim] Pablo Zibes]] '''Pantomiim''' on sõnatu kehalise väljenduse ~~[[esitluskunst\|~~kunst]], mis rajaneb [[jäljendamisel]] ja [[imaginaarsel kujutamisel]]. Kunstiala nimetus tuleneb [[Vana-Kreeka]]st, kus nii nimetati [[näitleja]]t või [[tantsija]]t, kes muusika saatel "kõike jäljendas" (kr. παντόμιμος ''pantómimos''). Kindla koha [[Euroopa ~~kultuur]]is~~kultuuris leidis pantomiim ''commedia dell'arte'' õitseajal. Klassikalises euroopa pantomiimis on näitleja (tantsija) sageli rõivastatud trikoosse, tihtipeale on nägu valgeks värvitud, käes on valged kindad. [[Faabula]] või poeetilise [[sõnumi]] edasiandmisel on pantomiimis oluline osa ~~[[taustamuusika]]l~~taustamuusikal ning muud laadi [[heli]]del ja ka [[valgustus]]el. Esimesed kindlad teated pantomiimi kohta pärinevad umbes [[5. sajand eKr\|5. sajandist eKr]]. Pantomiimi elemente leidub paljude [[rahvas]]te [[rituaal]]setes [[tants]]udes ja neid kasutatakse ka argiste suhtlemisraskuste ületamiseks. Pantomiimis imiteeritakse liigutustega tegevust ja objekte, [[grimass]]idega väljendatakse emotsioone. Oluline on kogu keha [[plastika]]. Pantomiimi võidakse esitada teatris, estraadil või ka koguni pargis või tänaval. Esituse ja etenduse iseloom võib olla erinev: tal võib olla üldtegevuslik või ka tantsuline kallak, ta võib olla filosoofilise laadiga või burleskne jm. ==Pantomiimi areng== ~~XIX~~19. sajandil prantsuse teatris valitsenud anekdootlik loojutustamine, mis baseerub kindlal süžeel, aitas kaasa sellele, et juba varem tänavaetendustel, tsirkuses ja salongietendustel välja kujunenud lavakujud ([[Pierrot]], [[Harlekiin]] jt.) kinnistusid;. ~~omamoodi~~Omamoodi aitas selleks kaasa fotograafiaga kaasnenud "elavate piltide" ja [[Tummfilm\|tummfilmide]] ([[Charlie Chaplin]] jt) loomine. Pantomiimi alusepanijad olid [[Joseph Grimaldi]], [[Jean-Gaspard Deburau]] ja [[Jean-Louis Barrault]]. XX sajandi moodsa pantomiimi eri suundade arenguks lõid eeldused [[Étienne Decroux]], [[François Delsarte]], [[Émile Jaques-Dalcroze]], [[Rudolf von Laban]]. Pantomiim kujunes selgelt omaette kunstialaks, kui see ühelt poolt tungis [[teater\|teatrisse]], teisalt aga eristus [[soolo]]miimide numbrikunstina. Sellesse väljakujunemisse andsid suure panuse [[Marcel Marceau]] Prantsusmaal, juudi päritoluga [[Samy Molcho]] Austrias, [[Ladislav Fialka]] omaaegses Tšehhoslovakkias, [[Henryk Tomaszewski]] Poolas ja [[Jean Soubeyran]] Saksamaal.<ref name="mwZQE" /> Teedrajavat lähenemist alustas Fransya Delsarmy (1811–1871), kes sõnastas ja põhjendas [[Žest\|žesti]] olemust. Lähtudes draamanäitlejast. Tulemust arendas edasi ja süstematiseeris Sergei Volkonski (1860–1937) printsiibil miimika-pantomiimika. 19. saj. kujunes pantomiim Euroopas iseseisvaks kunstialaks. Lähtepunktiks on olnud [[semiootika]], kui märkide keel, staatilisus, kui plastilisuse vastand, [[Dünaamika (muusika)\|dünaamika]], kui [[rütm]], [[meloodia]]; žesti/liigutuse vormiline tugi, dünaamika kui [[harmoonia]] (seesmise ja välise ühtsus). Dünaamikast kui muutumist kasvab välja mimeesile iseloomulik katkendlik ja sujuv liigutus ning plastiline diapasoon. 20. sajandi moodsa pantomiimi eri suundade arenguks lõid eeldused Étienne Decroux, François Delsarte, Émile Jaques-Dalcroze, [[Rudolf von Laban]]. Pantomiim kujunes selgelt omaette kunstialaks, kui see ühelt poolt tungis [[teater\|teatrisse]], teisalt aga eristus [[soolo]]miimide numbrikunstina. Sellesse väljakujunemisse andsid suure panuse Marcel Marceau Prantsusmaal, juudi päritoluga Samy Molcho Austrias, Ladislav Fialka omaaegses Tšehhoslovakkias, Henryk Tomaszewski Poolas ja Jean Soubeyran Saksamaal.<ref name="mwZQE" /> ==Pantomiim tänapäeval== Tänapäeva pantomiimil on mitmeid eri stiile ja otsingusuundi. Pantomiim võib olla tantsuelementidega liikumisetendus, tummnäidend, estraadinumber jm. Euroopas on pantomiimi arengu seisukohalt oluline roll olnud eriti prantsuse ja tšehhi vabalaval janing teatril. ~~Endises~~Pantomiimikunst ~~Nõukogude~~on ~~Liidus olid tugevad pantomiimikeskused Leedus, Eestis, Moskvas~~sisult ja ~~Peterburis~~vormilt, ~~kus pantomiim arenes kas klassikalise pantomiimi poole, andes [[estraad]]i- või [[tsirkus]]enumbreid, või emantsipeerus teatris, andes [[tants]]ulisi (nagu oli Eestis)~~žanrilt ja [[kloun]]aadlikke lahendusi (viimase suuna esindajaist on tuntuim vene klouni [[Vjatšeslav Polunin]]i juhtimisel tegutsenud teater "Litsedei"). Professionaliseerumist taotlevad miimid tegutsesid tihti mõne kontsertorganisatsiooni juures, kuid tekkis ka päriselt pantomiimile pühendunud poolprofessionaalseid truppestiililt ning ~~isegi~~tõlgenduselt ~~spetsialiseerunud~~väga ~~pantomiimiteatreid~~võimalusterikas. ~~1967.~~Olgu ~~aastal~~nimetatud ~~loodi~~mõned ~~läti~~suunad: ~~päritoluga mitmekülgse kunstiinimese [[Modris Tenisons]]i (Muodris Tenisonas) eestvedamisel Leedus Kaunase Pantomiimiteater.~~ * Folkpantomiim - lavale seatud rahvamängud, -tavad, -kombed. Eluliselt realistlik kujundikeel. [[Fantaasia]], [[allegooria]], tüüpkujude mängumaa. * Mimodraama - [[Miimika\|miimikal]], žestikulatsioonil, liikumisel rajanev rollijoonisega tummnäidend. * Sümbolism - stiliseeritud tegevuskunst, kus liituvad kujundav ja väljendav. Mängitakse ja mõtestatakse lahti sümbolit. * Mimoplastika - kindlale süžeele/režiile seatud teatraliseeritud liikumisetendus. Terviku loojaks lavakujundus ja muusika. * Jazzpantomiim - kehakunsti, harmoonia ja rütmi süntees * Rütmoplastika - ilmeka liikumise, paindliku plastilise skulptuuri stiil. Inspireeritud muusikast. === Pantomiim endises Nõukogude Liidus === 1960. aastatel jäi pantomiim Nõukogude Liidus peamiselt entusiastidest amatööride mängumaaks. Kuigi amatöörlus tähendas erialalisi arenguprobleeme ja organisatsioonilisi raskusi, võimaldas selline seisund samas suuremat iseseisvust, tõlgendusvabadust ja vaimset vabameelsust. Ametliku kultuuripoliitika taustal on too mõneti tõrjutud seisund, mis ajendas tegutsema võimalust mööda vabalaval, võrreldav 1960. aastate džässmuusika omaga, mida arendati klubitaolistes kinnistes ringides ja restoranimiljöös. Ametliku kultuuripoliitika tõrjuvuse üheks eredamaks näiteks on Kaunase kutseliseks arendatud pantomiimiteatri "mahamaterdamine", nii et kollektiiv koos oma juhi M. Tenisonsiga ei tõusnudki enam teovõimeliseks. Tõrjuvuse pitsat löödi ka stuudio "Pantomiim" 1969. aasta lavastusele "Homo Sapiens". ▼ Endise Nõukogude Liidu eri paigus hakkas pantomiim arenema 1960. aastate algul. 1961. aastal loodi Lätis ansambel "Riia Pantomiim" [[Robert Līgers]]i juhtimisel. Omapoolse osa pantomiimižanri arengule endises Nõukogude Liidus andsid R. Slavski (Leningrad], A. Rumnev (Moskva), I. Rutberg (Moskva), J. Markova (Leningrad), K. Adomaitis (Kaunas) jmt nii mitmete teoreetiliste publikatsioonide, kriitiliste analüüside kui ka õpetustööga. Pantomiimile teiste kunstide seas kindlama koha leidmist kinnitas I Balti vabariikide pantomiimikunsti festival 1967. aastal Riias, kus oli külalisi üle kogu Nõukogude Liidu. Festivali eestvedajateks olid "Riia Pantomiim" Lätist, stuudio "Pantomiim" [[Adolf Traks]]i juhtimisel Eestist ja Kaunase pantomiimitrupp M. Tenisonsi juhtimisel Leedust. Lisaks etendustele toimusid ka arutlused ja kohtumised. ▼ ▲1960. aastatel jäi pantomiim Nõukogude Liidus peamiselt entusiastidest amatööride mängumaaks. Kuigi amatöörlus tähendas erialalisi arenguprobleeme ja organisatsioonilisi raskusi, võimaldas selline seisund samas suuremat iseseisvust, tõlgendusvabadust ja vaimset vabameelsust. Ametliku kultuuripoliitika taustal on too mõneti tõrjutud seisund, mis ajendas tegutsema võimalust mööda vabalaval, võrreldav 1960. aastate džässmuusika omaga, mida arendati klubitaolistes kinnistes ringides ja restoranimiljöös. Ametliku kultuuripoliitika tõrjuvuse üheks eredamaks näiteks on Kaunase kutseliseks arendatud pantomiimiteatri "mahamaterdamine", nii et kollektiiv koos oma juhi M. Tenisonsiga ei tõusnudki enam teovõimeliseks. Tõrjuvuse pitsat löödi ka stuudio "Pantomiim" 1969. aasta lavastusele "Homo Sapiens". Sellele vaatamata pantomiim mitmekesistus eri rahvuskultuuride otsingute omapära kaudu ja hakati eristama olulisi suundi. Tartu Vanemuise "Mimeskide" ja V. Polunini juhitud Leningradi teater-stuudio "Litsedei" etenduste põhjal festivalil "Mim-parad 82" eristati kaht pantomiimi selget arenguteed teatri suunal: üks neist põhineb sümbolistlikul kujundlikkusel, teine psühholoogilise teatri elementidega rikastatud rahvalikul palaganikultuuril.<ref name="jeXCt" /> Teatrite ja ansamblite kõrval jätkasid oma kunsti arendamist ka soolomiimid, kes juhul, kui õnnestus tööd saada mõnes kontserdiorganisatsioonis, nagu [[Anatoli Jelizarov]], said laiemaltki tuntuks. Tugevad pantomiimikeskused olid Leedus, Eestis, Moskvas ja Peterburis, kus pantomiim arenes kas klassikalise pantomiimi poole, andes [[estraad]]i- või [[tsirkus]]enumbreid, või emantsipeerus teatris, andes [[tants]]ulisi (nagu oli Eestis) ja [[kloun]]aadlikke lahendusi (viimase suuna esindajaist on tuntuim vene klouni [[Vjatšeslav Polunin]]i juhtimisel tegutsenud teater "Litsedei"). Professionaliseerumist taotlevad miimid tegutsesid tihti mõne kontsertorganisatsiooni juures, kuid tekkis ka päriselt pantomiimile pühendunud poolprofessionaalseid truppe ning isegi spetsialiseerunud pantomiimiteatreid. 1967. aastal loodi läti päritoluga mitmekülgse kunstiinimese [[Modris Tenisons]]i (Muodris Tenisonas) eestvedamisel Leedus Kaunase Pantomiimiteater. ▲~~Endise Nõukogude Liidu eri paigus hakkas pantomiim arenema 1960. aastate algul.~~ 1961. aastal loodi Lätis ansambel "Riia Pantomiim" [[Robert Līgers]]i juhtimisel. Omapoolse osa pantomiimižanri arengule endises Nõukogude Liidus andsid R. Slavski (Leningrad], A. Rumnev (Moskva), I. Rutberg (Moskva), J. Markova (Leningrad), K. Adomaitis (Kaunas) jmt nii mitmete teoreetiliste publikatsioonide, kriitiliste analüüside kui ka õpetustööga. Pantomiimile teiste kunstide seas kindlama koha leidmist kinnitas I Balti vabariikide pantomiimikunsti festival 1967. aastal Riias, kus oli külalisi üle kogu Nõukogude Liidu. Festivali eestvedajateks olid "Riia Pantomiim" Lätist, stuudio "Pantomiim" [[Adolf Traks]]i juhtimisel Eestist ja Kaunase pantomiimitrupp M. Tenisonsi juhtimisel Leedust. Lisaks etendustele toimusid ka arutlused ja kohtumised. ==Pantomiim Eestis== Pantomiimi elemente kasutati eesti teatris juba enne [[Teine maailmasõda\|Teist maailmasõda]], ekspressionistlikku laadi lavastustes oli sellel vahel kesknegi koht. Mitmeid [[Rahvusooper Estonia\|Estonia teatri]] ja [[Gerd Neggo tantsustuudio\|Gert Neggo tantsustuudio]] etteasteid afišeeriti pantomiimina.<ref>Lea Tormis "Eesti balletist" Eesti Raamat 1967</ref> Kõige enam vajasid pantomiimile omast lava- ja tantsuteatriartistid. Uute väljendusvahendite poole püüdleva amatöörtrupi [[Hommikteater]]<ref name="kaUy4" /> lavastatud draamas "Inimesed" (1923) oli sõnaline element marginaalne ja keskne pantomiimilik element. Eesti esimeseks kutseliseks tantsijannaks kujunes [[Ella Ilbak]] (1895–1997). Saanud algõppe Eestis (E. Partsi tantsustuudios) täiendas ta ennast välismaal, töötades seal ka tantsijana.<ref>[[Ella Ilbak]] "Otsekui hirv kisendab..." Eesti Raamat 1990.</ref> Ilbaku lemmikuteks olid [[Impressionism\|impressionistliku]] kallakuga lühikompositsioonid. Domineeris klassikalisele muusikale toetuv plastiline skulptuursus. Samal ajaperioodil tegutses Eestis [[Gert Neggo]] (1891–1974) tantsustuudio.<ref name="balletist">Lea Tormis "Eesti balletist" Eesti Raamat 1967</ref> Stuudios viljeleti plastilispantomiimilist suunda - tantsija/ näitleja liitumist - väljundiks stuudiolaste avalikud pantomiimilised etteasted. Gert Neggo stuudiost kasvasid välja mitmed Eesti teatriajalukku jäänud nimed. Nende hulgas hilisemad ballettmeistrid [[Helmi Tohvelmann]] ja [[Ida Urbel]]. Helmi Tohvelmann lavastas näiteks 1948. aastal Estonia teatris folkpantomiimile toetuva tantsudraama "Kalevipoeg".<ref name="balletist" /> Pärast Teist maailmasõda rakendati pantomiimi elemente ja stiilivõtteid eesti balletiteatris. Eestis tärkas suur huvi klassikalise pantomiimi vastu 1960. aastatel ning Tallinnas ja Tartus kujunes välja mitu huviliste truppi. Moodsa pantomiimi otsingute ja tutvustamisega Eestis oli otseselt seotud 1963. aastal alustanud [[stuudio "Pantomiim"\|stuudio Pantomiim]], seda eelkõige süstemaatilise õppetööga, ansamblimängu spetsiifikaga ja esinemistega Eestis. Esimene kirjutis nüüdisaja pantomiimi suundadest maailmas ("Stuudio, miniatuurid, pantomiim") ilmus aastal 1967 ajalehes [[Edasi]], autoriks [[Kalle Kurg]]; kirjutises esitleti ka [[Pantomiim (stuudio)\|stuudiot "Pantomiim"]].<ref>[[Kalle Kurg]]." Stuudio, miniatuurid, pantomiim." – Edasi 8. jaanuar 1967</ref> Nõukogude Eesti kultuurijuhid ei pidanud pantomiimi arengut oluliseks, leiti, et see kunstiala ei esinda teatri "peajoont" ning sellele ei tekkinud vajalikku materiaalset baasi ega ka koolituskeskust.<ref name="lnoW2" /> 1977. aastast hakkas pantomiimiõpetuse põhialusete õpetamisega tegelema stuudioteater "Tallinna Pantomiim", mis pedagoogi ja lavastaja [[Adolf Traks]]i käe all pakkus algupärandit draamas ja tragöödias ning kogu õhtut täitvaid terviklavastusi. Professionaliseerumist siiski ei toimunud. Huvi kaasaegse pantomiimi rakenduse vastu sõnateatris näitas [[Ugala]] 1967. aasta lavastusega "Mees on mees" (lavastaja [[Heino Torga]], pantomiimiseade Adolf Traks) ja mitme hilisema tööga. 1969. aastal kasutati pantomiimi elemente küll [[Eesti Draamateater\|Draamateatri]] luuleteemalises etenduses (liikumisjuht [[Adolf Traks]])<ref name="y4KW4" />, kuid pantomiimitruppide tegevus jäi aastateks kutselisest teatrist väljapoole. Ka Moskva tsirkusekoolis pantomiimi ja GITIS-es massiliikumise erialal õppinud [[Maret Kristal]] tõi oma etendused "[[Surmatants]]" (1971 Tallinnas [[Kiek in de Kök\|Kiek in de Köki tornis]]), "Hingemaa" (1988 [[Eesti Kontsert\|Eesti Filharmoonia]] baasil, aga vabalaval) jm välja asjaarmastajate trupiga, mitte kutselises teatris. ~~Pärast Teist maailmasõda on pantomiimi elemente ja stiilivõtteid rakendatud eesti balletiteatris.~~ Esimene kogu õhtut täitev moodsa pantomiimi võtetega loodud etendus eesti kutselises teatris oli "[[Mimeskid]]" [[Vanemuine (teater)\|Vanemuises]] aastal 1981. "Mimeskide" stsenarist, lavastaja ja ka lavakujunduse eskiisi autor oli [[Kalle Kurg]], kolmeosalise etenduse kahe osa ("Valgus" ja "Rändlinnu lend") muusika autor oli [[Sven Grünberg]], ühe osa ("Pärjaballaad") muusika kirjutas [[Lepo Sumera]]. Peaosa täitis ~~Moskva tsirkusekoolis pantomiimi ja GITIS-es massiliikumise erialal õppinud [[~~Maret Kristal]], ülejäänud osades olid Vanemuise balletitrupi tantsijad ([[Aivar Kallaste]], [[Gennadi Korotkin]], [[Mare Tommingas]], [[Jelena Tšaulina]], [[Sirre Oengo]], [[Rita Õunapuu]], [[Eva Ots]], [[Anu Kanarik]]). [[Eksistentsialism\|Eksistentsialistlik]]u kallakuga "Mimeske" etendati 1980. aastate jooksul ka Leedus, Venemaal, Belgias, Soomes jm. 1985. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel pantomiimifestivalil pärjati etendus kõrgeima tunnustuse, diplomiga.<ref name="T3Xv4" /> Uudissõna "[[mimesk]]" autoriks on [[Ain Kaalep]], kes lõi selle lavastuse tarbeks.<ref name="ebwzM" /> ▼ Ka Moskva tsirkusekoolis professionaalseks miimiks õppinud [[Maret Kristal]] tõi oma etendused "[[Surmatants]]" (1971 Tallinnas Kieck in de Köki tornis), "Hingemaa" (1988 Eesti Filharmoonia baasil, aga vabalaval) jm välja asjaarmastajate trupiga, mitte kutselises teatris. Pantomiimi arengut ei pidanud Nõukogude Eesti kultuurijuhid oluliseks, leiti, et see kunstiala ei esinda teatri "peajoont" ning sellele ei tekkinud vajalikku materiaalset baasi ega ka koolituskeskust.<ref name="lnoW2" /> 2000. aastatel, kui huvi eri liikumisvormide vastu ~~on elavnenud~~elavnes, onpöördusid huvilised ajuti ~~pöördunud~~ ka pantomiimi poole. Pantomiim on olnud teatrikoolis näitlejate ettevalmistuse õppekavas. == Pantomiimikunstist == ~~===Pantomiim eesti kutselises teatris===~~ Pantomiimi füsiotehnika lahutab keha 13 osaks. Suur tähelepanu pööratakse [[Žest\|žestile]] – rõhutatud liigutusele. Mõõdupuuks on žesti ökonoomsus ja puhtus. Teine oluline element on [[miimika]]. Kõige eredama miimika kutsub esile emotsioon. Psüühiline protsess, mis peegeldub näos. Eesmärgiks on miimika kui žest, mitte miimika kui grimass. Ka siin rakendub valem, eraldamine ja liitumine. Pantomiimi füsio-psühhotehnika sulam teostub liitumise teel. Väljendudes mängus, kehaosade eraldi ja koos tegevuses. Kehakeeles, millele lisandub emotsionaalne/psüühiline taust. Väljendub igas märgis, žestis, liigutuses, liikumises, miimikas, poosis. Liigutusi juhib temperament kui käitumislaad. ▲Pärast Teist maailmasõda on pantomiimi elemente ja stiilivõtteid rakendatud eesti balletiteatris. Esimene kogu õhtut täitev moodsa pantomiimi võtetega loodud etendus eesti kutselises teatris oli "[[Mimeskid]]" [[Vanemuine (teater)\|Vanemuises]] aastal 1981. "Mimeskide" stsenarist, lavastaja ja ka lavakujunduse eskiisi autor oli [[Kalle Kurg]], kolmeosalise etenduse kahe osa ("Valgus" ja "Rändlinnu lend") muusika autor oli [[Sven Grünberg]], ühe osa ("Pärjaballaad") muusika kirjutas [[Lepo Sumera]]. Peaosa täitis Moskva tsirkusekoolis pantomiimi ja GITIS-es massiliikumise erialal õppinud [[Maret Kristal]], ülejäänud osades olid Vanemuise balletitrupi tantsijad ([[Aivar Kallaste]], [[Gennadi Korotkin]], [[Mare Tommingas]], [[Jelena Tšaulina]], [[Sirre Oengo]], [[Rita Õunapuu]], [[Eva Ots]], [[Anu Kanarik]]). [[Eksistentsialism\|Eksistentsialistlik]]u kallakuga "Mimeske" etendati 1980. aastate jooksul ka Leedus, Venemaal, Belgias, Soomes jm. 1985. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel pantomiimifestivalil pärjati etendus kõrgeima tunnustuse, diplomiga.<ref name="T3Xv4" /> Uudissõna "[[mimesk]]" autoriks on [[Ain Kaalep]], kes lõi selle lavastuse tarbeks.<ref name="ebwzM" /> ==Vaata ka==

Pantomiim: erinevus redaktsioonide vahel