Heebrea kiri: erinevus redaktsioonide vahel

'''Heebrea kiri''' on [[heebrea keel]]es ning [[jidiši keel|jidiši]], [[ladiino keel|ladiino]] ja muudes [[diasporaa]] [[diasporaa juudi keeled|diasporaa juudi keeltes]] kirjutamiseks kasutatav [[kiri (keeleteadus)|kiri]]. Heebrea kiri on [[konsonantkiri]], kuid mõnede [[täht (kiri)|täht]]edega võidakse märkida ka [[täishäälik]]uid.

Erinevus suur- ja väiketähtede vahel puudub. Heebrea keeles on kõik tähed konsonanditähed[[konsonant]]tähed, kuid nelja neist (א ''alef'', ח ''he'', ן ''vav'', י ''jod'') on varem kasutatud täishäälikute kirjutamiseks. Täishäälikute kirjutamiseks kasutatakse täppe (''nekudot''). Oli ka teisi märke, mida kasutati tähestiku kaunistamiseks.

Heebrea tähti kasutatakse ka numbrite kirjutamiseks. Igal tähel on numbriline väärtus (''[[gematria]],''; vt tabel'').

[[1. aastatuhat eKr|1. aastatuhandel eKr]] (960–585) hakkasid [[juudid]] kasutama [[vanaheebrea keel]]t. [[Paabeli pagendus]]e ajal lõpetasid juudid vana kirja kasutamise. Aastal 535 eKr hakati Paabelis[[Paabel]]is kasutama aramea kirja (heebrea ruutkirja).

Heebrea ruutkirjas oli kirjutatud esimene [[Piibel]], mis aitas seda kirja säilitada. Vaatamata sellele, et [[keskaeg|keskajal]] kujunes igas piirkonnas oma [[kirjastiil]], on selle tähestiku tähed meieni jõudnud muutmata kujul.

Arhitektuuris[[Arhitektuur]]is kasutatud kaunistustes tarvitati tihti ruutkirja. Seetõttu olid [[kalligraafia]] ja [[mikrograafia]] väga arenenud.

Templite ajal ei kasutanud juudid pühi kirjatähti igapäevaseksargiseks otstarbeks, vaid ainult [[Toora]] [[rullraamat]]ute ümberkirjutamiseks. Seepärast hakati püha kirja kirjutamise reegleid unustama, kuid kirjatundjad suutsid need reeglid taastada.

Kirjatähtede müstiline tähendus ilmneb [[kabala|kabalistlikus]] kirjanduses: ([[Zohar]] ja [[Midraš]]).