Loogilised uurimused: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
69. rida:
Teadusfilosoofia kui teaduse idee juurde kuuluva normatiivse ja praktilise distsipliini võimalikkuse ja õigustuse alus on järgmine. Nagu sõna "teadus" ütleb, puudutab [[teadus]] [[teadmine|teadmist]]. Teaduse objektiivne vorm on [[teaduslik kirjandus]], mis pärineb paljude indiviidide teadmisaktidest ja läheb nendeks jälle üle; selles mõttes on teadmise eesmärgiks teadmine.
Tõde on meil teadmises; tegelikus teadmises on ta meil õige [[otsustus]]e objektina. Ent iga õige otsustus mingi asjaolu kohta ei ole teadmine selle asjaolu olemisest või mitteolemisest. On veel tarvis [[evidents]]i, valgusrikast kindlust, mida tuleb eristada pimedast [[veendumus]]est, ebamäärasest arvamisest, et mitte joosta äärmise [[skeptitsism]]i karile.
Teises tähenduses me räägime vastavalt tõenäosusele suuremast või väiksemast teadmisest, nii et evidentsil põhinev teadmine on ideaalne, maksimaalne teadmine.
Kui me näiteks sisetajumusi läbi elame ja olemasolevateks tunnistame, siis on meil teadmine, kuid kaugeltki mitte teadus. Tarvis on süstemaatilist seostatust teoreetilises mõttes, ja selles kätkeb teadmise põhjendus ning asjakohane seostatus ja kord põhjenduste järgnevuses.
Evidents ei tule enamasti iseenesest, vaid nõuab meetodi rakendamist, mis omakorda tugineb põhjendustele. See teeb võimalikuks ja vajalikuks teaduse ning ühtlasi teadusfilosoofia – loogika. Meetodi rakendamine kätkeb kunstlikke abivahendeid, millega tunnetatakse neid tõdesid ja tõenäosusi, mis muidu jääksid varjule. Juba evidentset kasutatakse hoovana, et jõuda kaudselt ligipääsetavate tõdedeni. Küllap siis on tarvis võrrelda neid metoodilisi abivahendeid, mis on
====§ 7. Jätk. Põhjenduste kolm kõige tähtsamat eripära====
| |||