17. juulil 1940 Nõukogude Liidu relvajõudude toel toimunud meeleavalduse järel allkirjastas 21. juulil [[Konstantin Päts]] [[Andrei Ždanov]]i poolt kokku pandud [[Johannes Vares-Barbarus]]e valitsuse ametissemääramise ning järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. [[30. juuli]]l K. Päts vahistati ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. <ref name="Pf7Kz" />, <ref name="zIZmM" />
[[22. juuni]]l [[1940]] vabastas K. Päts [[Johan Laidoner]]i Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist ja [[19. juuli]]l [[1940]] [[küüditamine|küüditati]] ta koos abikaasaga Nõukogude Liitu [[Moskva]]sse ning viis päeva hiljem edasi [[Penza]]sse.
Eesti Vabariigi endistest [[riigivanem|riigipeadest]] (kokku 1110 isikut: [[Ado Birk]], [[Ants Piip]] (1920–1921), [[Konstantin Päts]] (1921–1922), [[Juhan Kukk]] (1922–1923), Konstantin Päts (1923–1924), [[Friedrich Akel]] (1924), [[Jüri Jaakson]] (1924–1925), [[Jaan Teemant]] (1925–1927), [[Jaan Tõnisson]] (1927–1928), [[August Rei (1928–1929)]], [[Otto Strandman]] (1929–1931), Konstantin Päts (1931–1932), Jaan Teemant (1932), Karl Einbund ([[Kaarel Eenpalu]]) (1932), Konstantin Päts (1932–1933), Jaan Tõnisson (1933), Konstantin Päts) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul 98 inimest. [[Otto Strandman]] tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult [[August Rei]], kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud sõita Rootsi.
