Zygmunt Bauman: erinevus redaktsioonide vahel

90ndate keskel hakkas Bauman tegelema [[postmodernism]]i ja [[Tarbijaühiskond|tarbijaühiskonnaga]].<ref>Näiteks ''"Work, Consumerism and the New Poor"'', Open University, 1998.</ref> Tema sõnul oli 20. sajandi teisel poolel modernses ühiskonnas toimunud nihe. Ühiskond oli muutunud tootjate ühiskonnast tarbijate ühiskonnaks. Baumani kohaselt pööras see muutus ümber Freudi "modernse" kompromissi – loobuti turvalisusest, et saaks nautida suuremat vabadust – vabadust osta, tarbida, elu nautida. Baumani jaoks oli see nihe "modernsusest" "postmodernsusesse". Sajandivahetusest on ta üritanud vältida "postmodernsuse" mõistet hoidmaks ära võimalikku mõistesegadust ja on kasutanud 'vedela' (ka ’voolava’) ja ’tahke’ modernsuse mõisteid (''liquid modernity'' ja ''solid modernity''). Tarbijaühiskonda vaagivates raamatutes kirjutab Bauman endiselt samast ebakindlusest, mida kirjeldas tahke modernsusega tegelevates kirjutistes, kuid uuemates raamatutes on need hirmud laialivalguvamad ja raskemini kindlaks määratavad. Need on ’vedelad hirmud’, mis on amorfsed ja millel ei ole kergesti identifitseeritavat referenti (nt. hirm pedofiilia ees).<ref>Vaata ''"In Search of Politics"'', Polity, 1999.</ref>

 

 

== Viited ==