Leopard 2: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
52. rida:
Käigukatsetused koosnesid: kiirendus, pidurdus, liikumine kalletel, takistuste ületamine ning 3000 miili (4820 km) marss maanteel ja pinnasel. Leopard-2AV ületas kõik tankile XM-1 määratud normatiivid. Kohalt 20 miilini tunnis (32 km/h) saavutas XM-1 9 sekundiga siis Leopard-2AV 7 sekundiga. Prototüüp nr 20 läbis 3000 miili marsi 17 päevaga, firma General Motors XM-1 sai sellega hakkama 21 päevaga ning firma Chraisler XM-1 koguni alles 24 päevaga. Leopard-2AV-l oli marsi ajal probleeme vaid roomikulülide katete kulumisega, mis olid muutmatult võetud Leopard-1lt. Kokkuvõttes läbisid mõlemad Leopard-2AV prototüübid USA-s üle 6000 km ilma suuremate probleemideta. Ühel pidi vahetama juhtimissüsteemi mikrolülitid. Väga hästi näitas ennast ka jahutussüsteem, kuna katsetuste ajal oli õhu temperatuur pidevalt vahemikus 30–35 kraadi.
 
Ballistilised katsetused toimusid vaid prototüübiga nr 19. Lasti 3000 lasku distantsilt 1500–2500 m. Firma Krauss Maffei spetsialistidele oli hästi teada inglisebriti suurtüki L-7, mis olid Leopard-1 relvastuses, eripärad: raud kuumenes kiiresti ja tekkis paine, mis mõjutas tabamistäpsust. Nad nõudsid iga 10 lasu järel minutilist puhkust. Ja kuigi seetõttu jäid Leopard-2AV lasketulemused mõlemale XM-1-le alla, olid nad piisavalt head ja pälvisid ameeriklaste imetluse, kuna sihiti ilma tulekorrigeerimissüsteemita vaid optikat kasutades.
 
Niisiis olid sakslastel ja ameeriklastel olenemata omavahel sõlmitud standardiseerimislepingutest erimeelsused. Viimane katse oma tehnikat ühildada tehti 1977. aastal, kui ühele Leopard-2-le paigaldati ameeriklaste gaasturbiinmootor tankilt XM-1. Sama aasta novembris tehti läänesaksa polügoonil selle tankiga käigukatsetused, mis sakslastele suuremat muljet ei avaldanud ning konservatiividena jäid nad vana hea läbiproovitud diisli juurde.
58. rida:
== Tanki ehitus ==
=== Relvastus ===
Tanki väljatöötamisel oli põhirõhk pandud relvastuse võimekusele. 10 katsemasinat varustati 105 mm vintraudsete suurtükkidega ja 7 katsemasinat 120 mm siledaraudse suurtükkiga, millega sai Leopard-2K ka esimeseks sellist relva kandvaks lääne tankiks. 120 mm siledaraudne suurtükk omab rauas lasu ajal suuremat survet ning laeng saavutab vajaliku kiiruse lühema vahemaaga mis lubas vähendada raua pikkust. Nii näiteks kui saksa siledaraudne Rh-120 on 5520 mm pikk siis inglisebriti 120 mm vintraudne suurtükk L11 on 6210 mm pikk. Nii on Leopard-2K 120 mm siledaraudne suurtükk 45 mm lühem ka Leopard-1 vintraudsest 105 mm suurtükist, omades samas suuremat läbimõõtu ning jäikust mis vähendab mürskude hajumist sõidul tulistamisel. Sile raud vähendas ka gaaside erosiooni rauale ning tõstis raua kasutusaja kaks korda suuremaks vintraudsest ning ka sileda raua tootmine oli odavam. Ent sile raud omas ka puudusi ja seda peamiselt moona suhtes. 1970. aastate keskpaigaks oli suurtükile Rh-120 vaid kahte tüüpi mürske. Samuti oli kasulik koorem siledarause mürsul kuju eripärast, et säilitada lennul stabiilset trajektoori, 20% väiksem kui vintraudse mürsul.
 
120 mm Rheinmetall AG relv oli tunduvalt raskem 105 mm suurtükist L7 ning nõudis ka paremaid tagasilöögi summuteid. Suurtüki sihtimine ja torni pööramine toimus hüdrauliliselt. Avariiolukorra puhul oli võimalik kasutada kahte käsihüdropumpa, mis asusid sihtija juures.
116. rida:
Modifikatsioon Leopard-2A3 sai uued raadiojaamad ja parema käsipiduri. Leopard-2A4 lahingukomplekti kuuluvad võimsamad laengud DM33 ja ballistikaarvutus toimub digitaalselt. Viimaste modifikatsioonide tankid värvitakse kolmevärvilise kamuflaasmustriga, varasemad värviti kas ühtlaselt halliks või oliivroheliseks.
 
Esimene välisriik, kes endale Leopard-2d tellis, oli Holland. Vahemikus 1982–1986 osteti 445 tanki, mis vahetasid välja vananenud inglisebriti Centurionid ja prantsuse AMX-13d. Järgmine riik oli Šveits, kes tegi 1985 lepingu 380 tanki peale, millest esimesed 35 toodeti Saksamaal ja ülejäänud Šveitsis nimetuse Pz 87 Leopard all. Leopard-2A4st erinesid nad täiustatud massihävitusrelva kaitse poolest, paigaldati USA raadiosaatjad AN/VCR-12, kuna neid kasutas Šveitsi armee ja uus tulekustutussüsteem. Leopardid vahetasid Šveitsis välja tankid Pz68. Edasi jõudis Second Hand viisil 160 Leopard-2A4 ka Rootsi relvastusse nimetuse Strv 121 all, 650 tanki sai Hispaania.
 
See modifikatsioon sündis tänu inglastelebrittidele 1980. aastate keskel. Nimelt korraldasid inglasedbritid relvastuskonkurssi, millest soovis ka Krauss-Maffei osa võtta, kuid Leopard-2A4 ei vastanud inglastebrittide soovidele. InglasteBrittide põhiline nõue tankile oli tugev soomuskaitse, mis võeti uue modifikatsiooni loomisel prioriteediks.
 
=== Leopard-2A5 ===