Alepõllundus: erinevus redaktsioonide vahel

P
Märgis: Intervikilink
 
 
=== Kasutamine Eestis ===
Eestis oli alepõletamine valdav maaharimisviis 17. sajandini, Lõuna-Eesti võsamaadel[[võsamaa]]del jätkus alepõllundus 19. sajandini. Kagu-Eestis, kus asub [[Karula rahvuspark]], kestis aletamise traditsioon kuni 20. sajandi alguseni.
Okaspuud raiuti talvel, lehtpuud kevadel, lasti sügiseni või järgmise kevadeni kuivada ning põletati ühtlaselt laiali laotatuna või vähese põletusmaterjali korral vaaludena. [[Rukis]], [[oder]], [[naeris|naerid]] vms külvati kohe tuha sisse, seejärel künti ja [[äestamine|äestati]]. Alepõldu kasutati 3–4 aastat, siis jäeti kurnatud maa 10–20 aastaks heina- ja karjamaana seisma, kuni uus võsa või mets peale kasvas. Paremaid alemaid hakati väetama sõnnikuga ja kasutama [[põlispõld|põliselt]].<ref>Eesti Entsüklopeediakirjastus (2008). "Eesti maaelu entsüklopeedia A-K"</ref>