Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
{{vikinda}}{{Keeletoimeta|lisaja=Andres|aasta=2017|kuu=september}}
'''Magnetlint''' on magnetiliseks salvestuseks mõeldud andmekandja, mis koosneb üliõhukesest (mõnemikromeetrilisest või isegi õhemast) suure hüstereesiga [[magnet]]<nowiki/>materjalist töökihist, mis on kantud pikale, kitsale ja õhukesele [[plastik|plast]]ribale ehk lindile.
6. rida ⟶ 5. rida:
Magnetlindi, mis sobis heli salvestamiseks, leiutas [[Fritz Pfleumer]] 1928. aastal Saksamaal. Pfleumer kasutas [[raud(III)oksiid]]i (Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub>) pulbrist töökihti, mis kanti paberilindile.
Leiutist arendasid edasi Saksa elektroonikafirma [[AEG]], mis tootis helisalvestusseadmeid, ja firma [[BASF]], mis seni tootis ka filmilinti. Nemad võtsid kasutusele diatsetaataluse ja hiljem triatsetaataluse.
Põhinedes kogemustele, mis oli saadud metall-lindi kasutamise alal, mis omakorda oli olnud [[traatsalvestus]]e ([[Inglise keel|inglise keeles]] ''wire recording'') edasiarenduse tulemus, töötati välja magnetlindile heli salvestavad ning sealt taasesitavad seadmed, mida nimetatakse [[magnetofon]]ideks, ja pärast II MS ka videosignaali salvestamise ja taasesitamise seadmed ehk [[Videomakk|videomagnetofonid]].
21. rida ⟶ 20. rida:
== Kasutamise põhimõte ==
Signaal salvestatakse tavaliselt suhteliselt ühtlase kiirusega liikuva magnetlindi magnetilisele töökihile salvestuspea abil, mis kujutab endast erilise konstruktsiooniga elektromagnetit. Salvestusradade laius on sõltuvalt rakendustest olnud alates 6 mm-st (tavalise helilindi laius) kuni mõne kümnendiku millimeetrini. Kitsamaks ei võimalda minna lindi mõningane külgsuunaline liikumine.
Signaali võidakse salvestada lindile kas otse impulsside kujul (digitaalinfo, mõõteandmed) või keerukamate signaalitehnilisi võtteid kasutades (salvestatava kandevsignaali moduleerimise teel). Analooghelisalvestuse korral kasutatakse ebalineaarmoonutuste vähendamiseks lindi täiendavat eelmagneetimist (biasing).
43. rida ⟶ 42. rida:
== Põhilised variandid ==
Helisalvestuse jaoks mõeldud di- või triatsetaatpõhimikuga lindi kogupaksus oli algselt 55 μm ja pikkus poolitud rullis oli üldjuhul 1000 m. Sellist magnetlinti kasutati põhiliselt professionaalses stuudiotehnikas lindikiirustel 76,2 ja 38,1 cm/s, mille puhul need andsid vastavalt 22 ja 44 minuti pikkuse salvestusaja. Laiatarbekasutuse jaoks keriti magnetlint poolidele mille läbimõõdud olid 22,5, 17, 14, 12,5, 10 ja 7,5 cm, mis mahutasid vastavalt 500, 360, 250, 180, 100 ja 50 m linti paksusega 55 μm (tollimõõtu kasutatavates maades olid mõõtmed ja lindipikkused toodutest mõnevõrra erinevad, näiteks 3<sup>3</sup>/<sub>4</sub> tolli 10 cm asemel). [[Image:magtape1.jpg|thumb|7-tollise läbimõõduga rull ¼-tolli laia tavakasutajale helisalvestuseks mõeldud magnetlindiga, kasutusel ajavahemikus 1950–70.|488x488px]]Lindikiirusel 19,05 cm/s on ühele rajale mahtuva salvestuse kestus nendel vastavalt 45, 30, 22, 16, 9 ja 4,5 minutit.
Polüesterpõhimiku puhul hakati tegema ka õhemat 37 μm paksust linti, mida nimetatakse kauamängivaks (long play) ja 27 μm paksust linti, mis annab kahekordse salvestuse kestvuse (double play).
67. rida ⟶ 64. rida:
Lisaks iseloomustatakse analooghelisalvestuseks kasutatavaid linte töökihi jääkmagneetumuse põhiajakonstandiga, mis antakse teatud lindikiiruste jaoks, mille juures kasutamiseks lint on ette nähtud. Selle ajakonstandiga määratud karakteristlikust sagedusest (ehk murdesagedusest) kõrgemate sageduste poole hakkab lindi jääkmagneetumus vähenema. Normatiivid näevad ette, et see toimuks pöördvõrdeliselt sagedusega vastavalt ekvivalentse esimest järku inertse lüli seaduspärasusele. Selle seaduspärasuse järgimine etteantud täpsuse tagatakse salvestusvõimendis vajaliku sageduskorrektsiooni kasutamisega (salvestusvoolu vastava suurendamisega kõrgete sageduste osas). Reeglina saavutatakse selles osas rahuldav tulemus vaid seadme nominaalse töösagedusala piirides.
Karakteristliku sageduse väärtus on teatud linditüüpide jaoks normeeritud. Lahtise poolidel kasutatava lindi puhul on
Suurtel lindikiirustel on karakteristlik sagedus kiiruse ligilähedaselt proportsionaalselt kõrgem. Kuid professionaalses stuudiotehnikas on kiiruste 38,1 ja 76,2 cm/s osas kokku lepitud sama karakteristliku sageduse 5 kHz (täpsemalt ajakonstandi 35 μs) kasutamises.
124. rida ⟶ 121. rida:
== Kasutamine videosalvestuses ==
Magnetlindi kasutamine heli salvestamiseks ja töötluseks võeti kiiresti omaks kui varasemate meetodite loomulik edasiarendus. Paljud nägid magnetlindi kasutamise potentsiaali sarnasteks arendustöödeks videosignaali salvestamise vallas. Videosignaali salvestava [[videomagnetofon]]i loomine osutus aga keerukaks ülesandeks.
135. rida ⟶ 131. rida:
Professionaalse videosalvestuse ribalaius on reeglina vastav kasutatava televisioonisüsteemi ribalaiusele. Kõrgema pildi kvaliteedi saamiseks on aga kasutatud ka teisi ribalaiusi ja ridade arvu kaadris. Kaadrite arv on reegina olnud ikka kas 50 (Euroopas) või 60 (USA-s) poolkaadrit sekundis.
Laiatarbe videomagnetofonides reeglina ei salvestata videosignaali kogu selle sagedusalas, vaid piirdutakse selle piiratud variandiga. Sellest tingitud kadu pildi eraldusvõimes püütakse kompenseerida mitmesuguste pildi korrektsiooni võtetega. Laiatarbeseadmetes ei pruugi olla kasutatud ka sama pildiridade arvu, mis on originaalses videosignaalis. Sel juhul ridade arv viiakse pildiseadme (televiisori või display) jaoks nõutavaks tehniliste võtetega (rea korduv esitamine jms.).[[Image:Assorted video tapes.JPG|thumb|Valik videolinte|keskel|650x650px]]Hilisemad teiste firmade, eriti [[Sony]] poolt tehtud täiendused viisid kruvija skaneeringuni (ingl: ''helical scan'') ja lindirullide sulgemiseni lihtsalt kasutatavatesse [[videokassett]]idesse. Pea kõik kaasaegsed videolindil põhinevad süsteemid kasutavad neid tehnoloogiaid. Laiatarbekasutuses saavutas kõige laiema leviku VHS-süsteem.
== Kasutamine andmesalvestuses ==
[[Image:Quarter-Inch Cartridges.jpg|thumb|¼-tollise lindi kassetid, mis olid laialdaselt kasutuses aastatel 1980–1990.]
Kõikides [[magnetlintsalvesti]]tes keritakse linti lugemis-kirjutuspea eest läbi, mis oma tööosaga loeb, kirjutab või kustutab andmeid temast mööduval lindil.
147. rida ⟶ 142. rida:
Esimene arvuti, mis kasutas andmete salvestamiseks magnetlinti, oli Eckert-Mauchly [[UNIVAC I]] 1951. aastal. Andmekandjaks oli õhuke poole tolli (12,7 mm) laiune pronksist lint, mis oli kaetud õhukese niklikorraga (töökihiga). Salvestustihedus oli 128 tähemärki ühes tollis (~198 μm tähemärgi kohta) kaheksal rajal.Varajased [[IBM]] seitsme rajaga magnetlintsalvestid<ref>[http://en.wikipedia.org/wiki/IBM_7_track IBM 7 track (en.wiki)]</ref> olid mehaaniliselt keerukad põrandal seisvad ajamid, mis kasutasid vaakumsambaid (inglise keeles ''vacuum columns''), et füüsiliselt puhverdada magnetlindi U-kujulisi tsükleid. Võis näha, kuidas kaks lindirulli läbi nende sammaste linti kerisid, hooti kiiresti ja asünkroonitult pööreldes. Videolõike sellest kasutati laialdaselt filmides ja televisioonis, kus need pidid kujutama arvuti töötamist.
Enamik kaasaegseid magnetlindisüsteeme kasutab omaaegsetest 10,5-tollistest lahtistest rullidest palju väiksemad lindirulle, mis on paigutatud kassettidesse, et kaitsta magnetlinti ja hõlbustada nende kasutamist. [[Image:Tapesticker.jpg|thumb|
1/2" laiune arvutilint ja andmete alguse näitaja (the start-of-data sticker) sellel.
|650x650px]]Paljud 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse personaal- ja koduarvutid kasutasid tavalisi helikassette, mille lindile salvestati informatsiooni [[Kansas City standard]]i kodeeringuga (siinuselise kandevsignaali sageduse 1,2kHz/2,4kHz manipulatsiooniga kiirusega 1200 bitti sekundis ehk umbes 200kB kogumahuga 30-minutilise kasseti puhul).
Tänapäeval kasutatavate kassetiformaatide hulka kuuluvad [[Linear Tape-Open|LTO]], [[Digital Linear Tape|DLT]] ja [[Digital Data Storage|DAT/DDC]]. Nende puhul võivad salvestatavad infomahud ulatuda terabaitidesse. Magnetlint on endiselt üks võimalikest magnetkettaga mäluseadmete alternatiividest oma odavama hinna tõttu andmeühiku kohta. Olgugi, et salvestuse andmetihedus pindalaühiku kohta on lindi puhul oluliselt väiksem kui kõvaketaste puhul, on kasutatav pind palju suurem. Suurima infomahutavusega magnetlint-andmekandjad on infomahu poolest tavaliselt samas suurusjärgus suurimate saadaolevate ketasmäluseadmetega. Magnetlintidel on läbi ajaloo olnud ketasmälude ees odavuse eelis, ja nad on seetõttu endiselt elujõuline toode, iseäranis [[Varundamine|varundamises]], kus oluline on ka andmekandja eemaldatavus mäluseadmest.
| |||