Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
70. rida:
Kõige olulisemateks nendest jäid pooleks sajandiks esialgne lahtistel poolidel [[helilint]] (ingl: ''reel-to-reel tape'') ja sellest vaid mehhaanilise teostuse mõttes erinev [[helikassett]] (''Compact Casette tape'' ehk ''CC-tape'').
Alates turuletulekust 1964. aastal saavutasid kassettid helisalvestuses ülekaaluka positsiooni teiste salvestusviiside k.a. heliplaatide ees 1980-ndate aastate lõpuks.
== Videosalvestus ==▼
Üleminekul digitaalsele helisalvestusele aastatuhande vahetuse eel kaotasid nad oma positsiooni erit seoses kompresseeritud digitaalse heli failide tulekuga (mp3 jt.).
Magnetlindi kasutamine heli salvestamiseks ja töötluseks võeti kiiresti omaks kui varasemate meetodite loomulik edasiarendus. Paljud nägid magnetlindi kasutamise potentsiaali sarnasteks arendustöödeks videosignaali salvestamise vallas. Videosignaali salvestava [[videomagnetofon]]<nowiki/>i loomine osutus aga keerukaks ülesandeks. ▼
▲== Videosalvestus ==
▲Magnetlindi kasutamine heli salvestamiseks ja töötluseks võeti kiiresti omaks kui varasemate meetodite loomulik edasiarendus. Paljud nägid magnetlindi kasutamise potentsiaali sarnasteks arendustöödeks videosignaali salvestamise vallas. Videosignaali salvestava [[videomagnetofon]]<nowiki/>i loomine osutus aga keerukaks ülesandeks.
Televisioonis edastatava videosignaali suurim erinevus helisignaalist seisneb selles, et videosignaal kasutab mitu kümnendjärku laiemat [[ribalaius]]t (spektraalsageduste ala) kui helisignaal. Olemasolevaid helisalvestuseks kasutatavaid seadmeid ei olnud praktiliselt võimalik kohandada videosignaali kvaliteetseks salvestamiseks.
Paljud asusid selle probleemi kallal töötama. Jack Mullin ja [[BBC]] spetsialistid tulid välja algeliste süsteemidega, milles pandi lint suurel kiirusel üle paigalseisva magnetpea liikuma. Kumbki süsteem ei leidnud laia kasutuselevõttu väga suure lindikiiruse vajalikkuse tõttu (mis selle ajastu tehnika korral 10 m/s suurusjärgus).
Läbimurde videosignaali magnetilise salvestuse osas tõi elektroonikafirmas Ampex töötanud [[Charles Ginsburg]]i juhitud meeskond, kes võttis kasutusele laia lindi ja suure kiirusega pildiga sünkroniseertult pöörleva kirjutuspea, jättes selle juures lindi liikuma vastuvõetaval (normaalsel) kiirusel. Pea kiire pöörlemisega saavutati väga kõrge pealt-lindile kiirus, millega oli võimalik salvestada ja taasesitada mustvalget videosignaali vajalikus sagedusribas. Selle süsteemi nimi oli Quadruplex ja selles kasutati lahtisel rullil olevat 51 mm laiust linti, millele kirjutati ristskaneeringuga (inglise keeles ''transverse scan''). Analoogmagnetsalvestusele kiirete mehhaaniliste liikumiste kasutamise juures iseloomuliku signaali amplituudi ebastabiilsuse tõttu (lindi ja magnetpea kontakti probleem) hakati selle juures sarnaselt televisiooniülekandega kasutama kõrgsageduslikku kandevsiganaali, mille sagedust moduleeriti videosignaaliga. Pildi heledussignaali stabiilsus paranes selle tulemusena rohkem kui kümnendsuurusjärgu võrra, mis andis juba täiesti vastuvõetava videosalvestuse.[[Image:Assorted video tapes.JPG|thumb|900x900px|Valik videolinte|keskel]]
<nowiki/>Hilisemad teiste firmade, eriti [[Sony]] poolt tehtud täiendused viisid kruvija skaneeringuni (ingl: ''helical scan'') ja lindirullide sulgemiseni lihtsalt kasutatavatesse [[videokassett]]idesse. Pea kõik modernsed videolindil põhinevad süsteemid kasutavad neid tehnoloogiaid. [[Kassett-videomagnetofon]]id (VCR) on endiselt levinud, kuigi sarnaseid funktsioone täitvate [[Optiline ketas|optiliste ketaste]] ja eriti [[Digitaalne videosalvesti|digitaalsete videosalvestite]] (DVR) järjest laialdasema kasutuselevõtuga on nende roll oluliselt vähenenud.
== Andmesalvestus ==
| |||