Erich Kästner: erinevus redaktsioonide vahel

'''Erich Kästner''' ([[23. veebruar]] [[1899]] [[Dresden]] – [[29. juuli]] [[1974]] [[München]]) oli saksa kirjanik, publitsist, stsenaariumiautorstsenarist ja kabareetekstide koostaja. Tuntuse saavutas ta eeskätt oma lasteraamatutega, näiteks „Emil und die Detektive“ („[[Emil ja salapolitseinikud]]“), „Das doppelte Lottchen“ („[[Veel üks Lotte]]“) ja „Das fliegende Klassenzimmer“ („[[Lendav klassituba]]“), ning humoristlike ja ajakriitiliste luuletustega.

Tema [[sadulsepp|sadulsepast]] isa oli kohvrivabrikus tööline ja ema teenijatüdruk, hiljem juuksur. Emaga oli Kästneril ääretult tugev side, ükski teine inimene pole ta elus nii oluline olnud<ref name="0WB0j" />.

[[1913]]. aastal astus Kästner Dresdenis õpetajate seminari (Freiherrlich von Fletchersche Lehrerseminar), kuid katkestas õpingud vahetult enne lõpueksameid. Paljud selleaegsed seigad kajastuvad raamatus „Das fliegende Klassenzimmer“ („[[Lendav klassituba]]“). [[1917]]. aastal võeti ta sõjaväkke, kus pidi kõigepealt läbi tegema aastase õppuse raskesuurtükiväes. Raske õppus jättis talle eluks ajaks ravimatu südamekahjustuse<ref name="cLGB8" />., Lisakslisaks sai temast eluaegne veendunud patsifist <ref name="0wuW5" />. Kui [[Esimene maailmasõda]] läbi sai, lõpetas ta kiitusega Kuningas Georgi gümnaasiumi ja sai selle eest Dresdeni linnalt stipendiumi.

[[1919]]. aastal astus Kästner [[Leipzigi ülikool]]i õppima [[ajalugu]], filosoofiat[[filosoofia]]t, [[saksa keeltkeel]]t ja teatriteadust[[teatriteadus]]t. Ta lõpetas ülikooli [[1925]]. Rahaaastal. Pärast ülikooli teenis ta pärast ülikoolielatist ajakirjanikuna ja teatrikriitikuna ajalehele Neue Leipziger Zeitung kirjutades, ka pseudonüümi '''Berthold Bürger''' all. Aastatel 1926–1932 avaldas ta pereajakirja Beyers für Alle lastelisas pseudonüümide '''Klaus''' ja '''Kläre''' all ligi 200 artiklit – jutustust, luuletust, mõistatust, följetoni[[följeton]]i.

Aastatel 1927–1933 oli Kästneril kirjanduslikult kõige produktiivsem aeg, kirjanik elas sel ajal Berliinis[[Berliin]]is. Ta avaldas Berliini erinevates väljaannetes sadu artikleid. [[1928]]. aastal avaldas ta oma esimese luulekogu „Herz auf Taille“ („Süda taljel“). [[1933]]. aastaks oli ta avaldanud veel kolm luulekogu. Oma tarbeluulega muutus Kästner üheks uusrealismi[[uusrealism]]i tähtsaimaks esindajaks.

[[1929]]. aastal ilmus Kästneri esimene lasteraamat „Emil und die Detektive“ („[[Emil ja salapolitseinikud]]“), mida on tänaseks päevaks tõlgitud 59 keelde. Tookordse lastekirjanduse muinasjuttudele keskendunud maailmas oli ebatavaline, et romaani tegevus toimus olevikus ja suurlinnas. Järgmised olevikupõhised lasteraamatud olid 1931. aastal ilmunud „Pünktchen und Anton“ („Punktike ja Anton“) ning 1933. aastal ilmunud „Das fliegende Klassenzimmer“ („Lendav klassituba“).

Erinevalt peaaegu kõigist oma režiimikriitilistest kolleegidest ei emigreerunud Kästner 1933. aastal. Oma sõnul tahtis ta olla kohapeal sündmuste kroonik. [[Gestaapo]] kuulas Kästnerit korduvalt üle ning ta heideti kirjanike liidust välja. Tema teosed, mis olevat „saksa vaimu vastased“, põletati tema enda silme all. Edaspidi ilmusid Kästneri raamatud Šveitsis[[Šveits]]is. Saksamaal kirjutas ta aga varjunime all väga produktiivselt edasi ning avaldas [[Kolmas Riik|Kolmandas Riigis]] hulga näidendeid ja filmistsenaariume. Eriti edukas oli „Das lebenslängliche Kind“ („Eluaegne laps“), mis tuliilmus välismaal ja sõjajärgsel ajal ka Saksamaal raamatu ja filmina turule pealkirja „Drei Männer im Schnee“ („Kolm meest lumes“) all.

[[Teine maailmasõda]] lõppes Kästneri jaoks Tiroolis[[Tirool]]is ning ta asus pärast sõja lõppu elama Münchenisse[[München]]isse, pühendudes esialgu kabareetekstide kirjutamisele ja andes muuhulgas välja ka laste- ja noorteajakirja Pinguin ('Pingviin'). Sõjajärgsel ajal kirjutas Kästner hulgaliselt kõnesid, kuuldemänge ja artikleid, mis käsitlesid natsionaalsotsialismi[[natsionaalsotsialism]]i, sõda ja purustatud Saksamaa reaalsust, nt „Marschlied 1945“ („Marsilaul 1945“), „Deutsche Ringelspiel“ („Saksa ringmäng“) ja lasteraamat „Die Konferenz der Tiere“ („Loomade konverents“).

Kästner ei abiellunud, kuid tal oli pikkipikaajalisi suhteid. [[1957]]. aastal sündis poeg Thomas. Pojale olid pühendatud ka Kästneri kaks viimast lasteraamatut „Der kleine Mann“ („Väike mees“) ning „Der kleine Mann und die kleine Miss“ („Väike mees ja väike preili“).

Alates [[1965]]. aastast oli ta kirjandustööstusestkirjanduselust peaaegu täielikult eemale tõmbunud.

*1959 BRDSaksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni suur teeneterist

*''"Der 35. Mai oder Konrad reitet in die Südsee"'' („25„35. mai ehk Konrad ratsutab Lõunamerele“),1932