Johannes Vares: erinevus redaktsioonide vahel

'''Johannes Vares''' [[VR I/3]] (kirjanikunimega '''Barbarus'''<ref>[http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id name=4150 Eesti biograafiline andmebaas ISIK: Vares,"HTYuf" Johannes]</ref>, ka '''Johannes Vares-Barbarus'''; [[12. jaanuar]] [[1890]] ([[vkj]] järgi 31. detsember 1889) [[Heimtali vald]], [[Paistu kihelkond]], [[Viljandimaa]] – [[29. november]] [[1946]] [[Kadriorg]], [[Tallinn]]) oli [[Eesti]] luuletaja, günekoloog ja poliitik. Ta oli [[Eestimaa Kommunistlik Partei|Eestimaa Kommunistliku Partei]] liige 1940. aastast.

Johannes Vares sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis; keskhariduse omandas ta aastail [[1904]]–[[1910]] [[Pärnu Poeglaste Gümnaasium|Pärnu gümnaasium]]is, kus tema klassivendadeks olid [[Jüri Uluots]] ja [[Johannes Semper]]. Aastatel [[1910]]–[[1914]] õppis ta [[Kiievi Ülikool]]is [[meditsiin]]i. Seejärel oli ta [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] rindearst, talle määrati [[1915]]. aastal Püha Anna IV ja Püha Stanislavi III järgu orden. Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka [[Vabadussõda|Vabadussõjas]], kus osutatud teenete eest määrati talle [[Vabadusrist]]i I liigi 3. järk<ref name="president_EE" />, kuid ta keeldus seda vastu võtmast.<ref name="SLOL_02122006" />. EKP-le esitatud eluloos tunnistab Vares-Barbarus, et tema äraolekul on Vabadusrist talle koduste allkirja vastu siiski kätte toimetatud.<ref>Valdur Ohmann.name="LOrxQ" Johannes Vares-Barbaruse komparteile esitatud elulugu ja tema saatus. Tuna 2002, nr. 1, lk 70.</ref> 1923. aastal autasustati Vabadussõjast osa võtnud sõjaväelaste autasu seaduse alusel Varest-Barbarust kui vanemohvitserist Vabadusristi kavaleri 50 000 margaga. Aastatel [[1921]]–[[1939]] oli ta arst [[Pärnu]]s.

Maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi ajal kujunes Varesest vasakpoolse maailmavaatega poeet, kes vastandas end koos teiste sotsiaaldemokraatlike intelligentidega [[Konstantin Päts]]i [[vaikiv ajastu|vaikivale ajastule]]. Poliitikas ta (erinevalt paljudest teistest vasakintellektuaalidest) otseselt ei osalenud, kuid kirjutas "kodanlikku riiki" kritiseerivaid luuletusi ning külastas mitmel korral (1928, 1935, väidetavalt ka 1939) [[Nõukogude Liit]]u, millest talle jäi väga idealistlik mulje.<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>

Aastal [[1940]], [[Nõukogude okupatsioon Eestis|Eesti okupeerimise]] järel, esitas [[Moskva]] emissar [[Andrei Ždanov]] Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks.<ref name="Eesti Päevaleht">Sündmused Juunis 1940. Ždanov likvideeris Eesti kahe ööpäevaga. [[Eesti Päevaleht (Rootsi)|Eesti Päevaleht]], nr 50, 29. juuni 1990, [http://dea.nlib.ee/index.php?lid=222&byea=1990&bmon=6 lk 1,7]</ref> Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid.<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref> Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: [[21. juuni]]l [[1940]] kell 22.20 andis ta president [[Konstantin Päts]]ile ametivande. Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn Mongoolia tee), kuid tegelikkuses polnud neil pea mingit tegevusvabadust.<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref> Okupatsioonivõimud dikteerisid sisuliselt kogu nende tegevuse ning sundisid Varest korraldama uusi "valimisi"<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>, kus võis osaleda vaid üks opostisioonikandidaat, [[Jüri-Rajur Liivak]]. Järgnevalt esitas [[Eesti NSV Ülemnõukogu I koosseis|Riigivolikogu]] formaalse palve Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu, mis rahuldati [[6. august]]il.

[[24. august]]il paigutati Johannes Vares [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees|Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe]] ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. [[1941]]. aasta juulis põgenes ta Eestist Nõukogude Liitu, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.<ref name="?">? Väide vajab kinnituseks algallikat</ref>

[[28. november|29. novembril]] [[1946]] leiti ta kell 11.40 oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli [[enesetapp|enesetapuga]], sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol [[Walther PP|Walther]] ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjale [[Nigol Andresen]]ile ja teine abikaasale.<ref name="Õhtuleht">[[Allar Viivik]]: [http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=211933 Enesetapp presidendilossi vannitoas]. [[Õhtuleht]], 2. detsember 2006</ref><ref name="Eesti Päevaleht">< /ref> On oletatud ka seda, et ta tapeti.<ref name="Maaleht">[[Peeter Ernits]], [[Aarne Ruben]]: [http://www.maakodu.ee/index.php?page=Haridus&grupp=artikkel&artikkel=8125 Kui sa ennast maha ei lase, teeme seda meie!]. [[Maaleht]], 5. aprill 2007</ref><ref name="Õhtuleht2">[[Peeter Olesk]]. [http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=212222 Johannes Varesest uuesti]. [[Õhtuleht]], 6. detsember 2006</ref>

[[1947]]. aasta 6. märtsiks oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares<ref name="Eesti Päevaleht">< /ref> (neiuna Roode, 1897–1947), kelle matusest Metsakalmistul võtsid teistehulgas osa [[Hans Kruus]], [[Eduard Päll]] ja Nigol Andresen.<ref>[http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id name=5342&page_start=&table=Scans"OUedZ" Foto: Emilie Varese matusest osavõtjad Metsakalmistul. Vasakult H. Kruus, E. Päll, paremalt N. Andresen ja lahkunu õde]</ref>

<ref name="SLOL_02122006">[http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=211933 Enesetapp presidendilossi vannitoas] -– SL Õhtuleht, 2. detsember 2006.</ref>