Aleksandr Koltšak: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
liigendus ja pealkirjad |
|||
3. rida:
'''Aleksandr Vassiljevitš Koltšak''' (Александр Васильевич Колчак; [[16. november]] <small>(4. november [[Juliuse kalender|vkj]])</small> [[1874]] – [[7. veebruar]] [[1920]]) oli Venemaa [[admiral]], [[polaaruurija]] ning [[valgekaartlased|valgekaartlik]] väejuht [[Vene kodusõda|Vene kodusõjas]] ja [[Venemaa ülemvalitseja]] aastatel [[1918]]–[[1920]].
==Elulugu==
Aleksandr Koltšak sündis sõjaväelase perekonnas. Tema isa teenis [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] meresuurtükiväes, kus ta esindas mereministeeriumi [[Obuhhovi tehas]]es valmistatud relvastuse vastuvõtjana. Pärast [[kindralmajor]]i auastmes erruminekut töötas ta samas tehases edasi [[insener]]ina. Koltšakkide suguvõsa esiisa oli [[Serblased|serbia]] päritolu [[Osmanite riik|Osmanite riigi]] väejuht [[Ilias Koltšak-paša]] ([[Rumeenia keel|rumeenia]] ''Iliaş Colceag''), kes oli [[Osmanite riigi sõjavägi|Osmanite armee]] [[Moldaavia]] rinde juhataja. Hiljem [[Hotini kindlus]]e komandörina teenides langes ta Vene [[feldmarssal]] [[Burchard Christoph von Münnich|von Münnichi]] kätte vangi. Pärast sõda asus Koltšak-paša elama Poola. Koltšak-paša järeltulijad asusid ümber Venemaale ja astusid [[
Haridusteed alustas Aleksandr Koltšak Merekadettide korpuses, mille lõpetas [[mitšman]]i auastmes. Koltšak suunati teenistusse mereväe ristlejatele [[Rjurik (laev)|Rjurik]] (крейсер «Рюрик») ja [[Kreiser (laev)|Kreiser]] (крейсер «Крейсер»), kus ta huvitus [[hüdrograafia]]st. Detsembris [[1898]] ülendati Koltšak [[leitnant|leitnandi]]ks.
==
{{Vaata|Eduard von Toll#Tolli viimane ekspeditsioon}}
Aastal [[1900]] kutsus parun [[Eduard von Toll]] Koltšaki osalema [[Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia|Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia]] organiseeritaval polaarekspeditsioonil.
[[21. juuli]]l{{lisa viide}} 1900 väljus [[Zarja (laev)|kuunar Zarja]] [[Peterburi]]st, kust seilas [[Läänemeri|Läänemere]], [[Põhjameri|Põhjamere]] ja [[Norra meri|Norra mere]] kaudu [[Taimõri poolsaar]]e piirkonda. Ekspeditsioonil avastatud maa-aladest said Koltšaki järgi nime saar [[Kara meri|Kara meres]] ja üks poolsaar.
15. rida ⟶ 16. rida:
Ekspeditsiooni liikmed hülgasid jalgsi edasi liikudes jäävangi jäänud laeva. Toll, astronoom-magnetoloog [[Friedrich Seeberg]] ja veel kaks meest olid juba varem kelkudega läinud [[Uus-Siberi saared|Uus-Siberi saartest]] põhjas asuvale [[Bennetti saar]]ele. Nende päästmine osutus võimatuks ning Koltšak koos ülejäänutega suundusid [[Leena]] jõe suudmesse. [[Jakutsk]]i ja [[Irkutsk]]i kaudu jõudsid nad õnnelikult tagasi [[Peterburi]], samas kui Tolli ja ta kaaslaste saatus jäi teadmatuks. Koltšak organiseeris [[1903]]. aastal päästeekspeditsiooni, mille käigus leidis kaudselt kinnitust Tolli hukkumine.
==
[[1904]]–[[1905]] osales Koltšak miiniristlejal [[Serdinõi (laev)|Serditõi]] [[Vene-Jaapani sõda|Vene-Jaapani sõjas]], kus langes [[Port Artur]]i kaitselahingutes jaapanlaste kätte vangi. Pärast neljakuulisest sõjavangistusest vabanemist aitas ta taastada Venemaa laevastikku.
21. rida ⟶ 22. rida:
Pärast sõda teenis Koltšak Sõjamerejõudude kindralstaabis ning osales jäälõhkujate [[Taimõr (laev)|Taimõr]] ja [[Vaigatš (laev)|Vaigatš]] tegevuses. Koltšak juhendas ka [[Beringi väin]]a ja [[Dežnevi poolsaar]]e kaardistamise ekspeditsioone.
===Esimeses maailmasõjas===
[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] algusaastail teenis Koltšak 1913–1915 Venemaa Keisririigi [[Balti laevastik]]us Staabi Operatiivjaoskonna juhina; pärast seda 1915–1916 juhtis ta [[Balti laevastiku Miinilaevade divisjon]]i ning [[Riia laht|Riia lahe]] kaitset Saksa keisririigi laevastiku eest.
27. rida ⟶ 28. rida:
[[1916]] ülendati ta Venemaa noorimaks [[viitseadmiral]]iks ja [[Venemaa Musta mere laevastik|Musta mere laevastiku]] ülemjuhatajaks, põhiülesandega abistada kindral [[Nikolai Judenitš]]it võitluses [[Kaukaasia rinne|Kaukaasia rindel]] [[Osmanite impeerium]]i vägedega.
===Veebruarirevolutsioon ja tegevus välismaal===
[[1917]]. aasta [[Veebruarirevolutsioon]]i järel vandus Koltšak truudust uuele [[Venemaa Ajutine Valitsus|Venemaa Ajutisele Valitsusele]]. Pärast seda, kui [[Sevastoopol]]i Saadikute Nõukogu kõrvaldas Koltšaki [[Musta mere laevastik]]u juhtimisest, lahkus ta [[6. juuni]]l 1917 Venemaalt. 1918. aasta jaanuaris siirdus Koltšak [[Suurbritannia]] vägede juurde [[Mesopotaamia rinne|Mesopotaamia rindele]] ja hiljem sõjaliseks nõuandjaks [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]].
==
14. oktoobril [[1918]] naasis Koltšak Kaug-Ida kaudu Venemaale. Ta nõustus osalema [[Omsk]]is moodustatud [[esseerid
18. novembril 1918 kukutasid [[kasakad]] sisevastuoludes vaevleva direktooriumi. Kõrgeim võim anti Koltšaki kätte. Esseeride vastuhakk detsembris suruti veriselt maha.
38. rida ⟶ 39. rida:
Koltšak kehtestas sõjaväelise diktatuuri. Tema 100 000-mehelist armeed aitasid Briti sõjaväemissiooni/Briti Sõjaministeeriumi Vene osakonna juhi ja endise Suurbritannia sõjaväeatašee kindral [[Alfred Knox]]i vahendusel varustada britid. Alguses oli Koltšak sõjaliselt edukas – vallutati [[Ufa]], [[Kaasan]], [[Samara]] ja [[Perm]]. Koltšaki kontrollitav territoorium ulatus 300 000 ruutkilomeetrini, kus elas 7 miljonit inimest.
Kevadel [[1919]] hakkas Koltšaki armee olukord halvenema: varustusliinid olid veninud pikaks, mehed olid väsinud ning suhted võimalike liitlastega viletsad. [[Punaarmee]] tõi piirkonda värskeid jõude. Suvel toimunud ränkades lahingutes vallutasid punased [[1. juuli]]l Permi ja [[9.
Koltšak taandus vaevaliselt [[Irkutsk]]i suunas, kus ta 27. detsembril Siberis nõukogudevastast sõjategevust pidava [[Tšehhoslovakkia korpus]]e poolt interneeriti. [[4. jaanuar]]il [[1920]] teatas Koltšak tagasiastumisest [[Anton Denikin]]i kasuks. 1920. aasta jaanuari lõpul anti ta üle [[Irkutsk]]is võimutsenud [[menševikud|menševike]]-[[esseerid]]e valitsusele, kes omakorda andsid Koltšaki välja [[20. jaanuar]]il [[bolševikud|bolševike]] kubermangu revolutsioonikomiteele. Pärast
Korralduse Koltšaki hukkamiseks andis [[
== Isiklikku ==
| |||