John Locke: erinevus redaktsioonide vahel

John Locke sündis 29. augustil [[Wrington]]i linnakeses [[Somerset]]i krahvkonnas Lääne-Inglismaal [[Bristol]]i lähedal [[Inglise kodusõda|Inglise kodusõja]] eel. Ta kasvas [[puritaanlus|puritaanlikus]] perekonnas. tema isa, John Locke seenior, oli provintsiadvokaat ja kohtuametnik, kes teenis kodusõja ajal [[Henry Cromwell]]i parlamendivägede kaptenina ratsaväes. Noorusaastail pooldas ka Locke ise rahva [[suveräänsus]]e kaitsmist parlamendi kaudu. Revolutsioon avas Locke'ile tee haridusele. Oma isa komandöri kolonel [[Alexander Popham]]i soovitusel arvati ta 1646. aastal mainekasse [[Westminsteri kool]]i<ref name="Zaitšenko">[[Georgi Zaitšenko]] "John Locke" (sisaldab lisana väljavõtteid Locke'i kirjutistest ja kirjadest). Tõlkinud M. Lumi. Sari [[Suuri mõtlejaid]]. [[Tallinn]]: [[Eesti Raamat]], [[1976]]</ref> kus ta sai klassikalise (filoloogilise) hariduse. Pärast seda õppis ta [[Oxfordi ülikool]]i Christ Chrurchi kolledžis muuhulgas filosoofiat ja loodusteadusi ning hiljem meditsiini. 1656. aastal omandas Locke Oxfordi ülikoolis bakalaureusekraadi, 1658. aastal magistrikraadi ning 1674. aastal meditsiinibakalaureuse kraadi.<ref name="Jacoby">[[Edmund Jacoby]] "50 klassikut: FILOSOOFID, mõtlejaid antiigist tänapäevani". Tallinn: [[Tea Kirjastus]], [[2003]], lk 122–127 ISBN 9985-71-335-4</ref>

Locke'i filosoofia võtmemõisteks, nagu enamikus tolleaegses filosoofias, on "idee". Ideed on need, millega mõistus "tegeleb mõtlemise ajal". Ideed moodustavad mõtlemise sisu, mida väljendatakse mitmesuguste nimi-, omadus- ja tegusõnadega, st sõnadega, mis võivad olla [[subjektiks]] või [[predikaadiks]]. Ühest küljest on "ideed" mõisted ehk asjade mõistmise viisid, kuid nad on ka mõtlemise objektid, "mõisted" selle sõna vanamoodsas tähenduses "asjad nagu neid mõistetakse" – ehk asjade aspektid, eritletud mõtlemistegevuse käigus. Locke'i peamine tunnetusõpetuslik tees on järgmine: viis, kuidas me mõistame maailma ja ennast sealhulgas, on ette määratud viisiga, kuidas me maailma kogeme. Ei ole olemas kaasasündinud ideid ja pole ka kaasasündinud mõistmist sellest, missugune see maailm lõppkokkuvõttes on.<ref name="testit">[[Michael Ayers]], "Locke". Tõlkinud [[Lauri Vahtre]]. [[Varrak (kirjastus)|Varrak]], [[Tallinn]] [[2000]]</ref>

Tees, et kõik meie ideed pärinevad lõppkokkuvõttes kogemusest, tähendab lahtiseletatult väidet, et iga idee on kas otseselt kogemuslik või kogemuslikest ideedest kuidagi kokku pandud. Siit Locke'i vahetegemine lihtsate ja liitideede vahel.<ref name="testit">[[Michael Ayers]], "Locke". Tõlkinud [[Lauri Vahtre]]. [[Varrak (kirjastus)|Varrak]], [[Tallinn]] [[2000]]</ref>

Locke jagas ideed liht- ja liitideedeks. Esimeste tekkimise korral inimese hinges on mõistus passiivne. Need tekivad iseenesest, kui me midagi tajume. Me saame lihtideesid ainult passiivselt tajuda, mitte kujutlusvõime abil luua. Lihtideedest moodustab mõistus liitideed ehk tuletatud ideed.<ref name="testits">[[William Raeper, Linda Smith]], "Pilk ideede maailma. Teejuht algajaile". Tõlge eesti keelde [[Koolibri]],[[Tallinn]] [[2003]], lk 51–54</ref>

Liht- ja liitideede eristus meenutab teisigi barokiajastu käsitusi elementaaranalüüsist ja sünteesist. Lihtideed on sisemise või välise taju komponendid, mida omakorda enam osadeks jaotada ei saa. Näiteks keha tahkus on välise taju lihtidee, mis moodustub kompimisel, asja läbitungimatuse ja osutatud vastupanu kogemisel. Konkreetsed värvused ja helid on samuti elementaarsed. Neid ei saa tuletada teistest ideedest, rääkimata teiste valdkondade ideedest, ning seetõttu pole võimalik neid kirjeldada siis, kui nende kogemine on võimatu (antud juhul näiteks pimedatel ja kurtidel).<ref name="testitsi">[[Delius, C., Gatzmeier, M., Sertcan, D., Wünscher, K.]] "Filosoofia ajalugu. Antiikajast tänapäevani". [[Koolibri]], [[Tallinn]] [[2007]], lk 51–55</ref>

Füüsiliste objektide juures eristab Locke primaarseid ja sekundaarseid omadusi. Keha primaarsed omadused on näiteks tema matemaatilised omadused: kuju, suurus jne. Keha sekundaarsed omadused on näiteks tema värvus, lõhn jms. "Tule- või lumeosakeste suurus, kuju ja liikumine on reaalselt olemas – tajugu neid kellegi meeled või mitte; just sellepärast võibki neid reaalseteks omadusteks nimetada, sest nad eksisteerivad nendes kehades reaalselt, kuid valgust, kuumust, valendust ega külmust neis reaalselt pole, nii nagu mannas pole haigust ega valu." <ref name="testits" />

Ainult esimesena mainitu – intuitiivne tunnetus – on absoluutselt kindel. Teine – demonstratiivne tunnetus – on niisama kindel kui matemaatiline tõestus. Kuigi ta on tõsikindel, ei ole ta siiski niivõrd ilmselge kui intuitiivne tunnetus. Meeleline tunnetus on problemaatiline, parimal juhul vaid oletuslik. <ref name="testits" />

Mõte, et [[substants]] on midagi muud kui ulatus, kuju, tahkus, liikumine või mõtlemine, tähendab Locke'i jaoks seisukohta, et me ei tea, mis on nii ulatuse ja tahkuse kui mõtlemise mistahes kandja loomuseks või olemuseks.<ref name="testit">[[Michael Ayers]], "Locke". Tõlkinud [[Lauri Vahtre]]. [[Varrak (kirjastus)|Varrak]], [[Tallinn]] [[2000]]</ref>

Me eeldame, et lihtideed kuuluvad millelegi, neil on olemas oma kandja, mille toel nad eksisteerivad ning kust nad meie meeltesse jõuavad. Locke`i järgi nimetame me seda kandjat substantsiks. Substantsi idee ei ole lihtne, ehkki nii võib näida, sest see tekib ainult seoses mõne omaduste rühmaga. Omadused võivad pärineda kas sisemisest või välisest tajust ning vastavalt võib ka substants olla kas kehaline või vaimne.<ref name="testitsi" />

Kuigi Locke võõrastab metafüüsikat, võtab ta oma tunnetusteoreetilises käsitluses märkamatult omaks [[Descartes]]'i metafüüsika. Vaimu ja mateeria dualism, mille Descartes nii jõuliselt formuleeris, on leidnud tee Locke'i empirismi. Vahendajana toimib vaatlus. Ideed põhinevad vaatlusel, mida Locke'i järgi on kahte liiki. Ühelt poolt on vaatlus, mille objektid on välised esemed ja asjad, teisalt on meie sisemine vaatlus, mille objekt on meie teadvuse olekud.<ref name="testitsit">[[Esa Saarinen]], "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini." Tõlge eesti keelde [[Avita]], [[Tallinn]] [[2004]], lk 163–178</ref>

{{viited}}|allikad=