'''Eesti iseseisvumine''' oli protsess, mille käigus saavutati [[Eesti]] omariiklus.
PealePärast [[Venemaa keisririigiKeisririik|Venemaa Keisririigi]] kokkuvarisemist asusid Eesti rahvuslikud poliitikud 1917. aastal [[Venemaa Vabariik|Venemaa Vabariigi]] [[Ajutine Valitsus (Venemaa)|Ajutiselt valitsuseltValitsuselt]] autonoomiat[[autonoomia]]t taotlema. Oma nõudmiste tugevdamiseks korraldasid eestlased 8. aprillil Petrogradis[[Petrograd]]is jõulise meeleavalduse. 12. aprillil kinnitaski Ajutine valitsusValitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega eestlastega asustatud alad [[Eestimaa kubermang|Eestimaa-]] ja [[Liivimaa kubermanguskubermang]]us liideti ühtseks autonoomseks EestimaaEesti rahvuskubermanguks. 14. juulil 1917 tuli kokku demokraatlikult valitud [[Ajutine Maanõukogu]] (Maapäev), mis tollase Vene impeeriumiVenemaa üha süvenevalt ebakindlates oludes kuulutas end 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis. Ajutise Maanõukogu etteotsa sai [[Konstantin Päts]].
Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse. 24. veebruaril 1918 jõudsid Saksamaa[[Saksa keisririigiKeisririik|Saksa Keisririigi]] väeosad Tartusse[[Tartu]]sse ja Pärnusse[[Pärnu]]sse, 25. veebruaril Viljandisse[[Viljandi]]sse ja Tallinna[[Tallinn]]a, 26. veebruaril Paidesse[[Paide]]sse ning 4. märtsil [[Narva]].
19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu [[Eestimaa Päästekomitee]], kelle kätte anti kõik riiklik võim Eestis. Kasutades ära olukorda, kus vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud, kuulutas Eesti end 24. veebruaril 1918 Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Eesti Maapäeva) Vanematenõukogu (Vanematekogu) poolt vastuvõetud Manifestiga iseseisvaks vabariigiks. Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga sai tegutseda vaid mõned päevad enne saksa vägede saabumist Tallinna ja Saksa okupatsioonivõimu kehtestamist, seejärel läks Eesti Ajutine Valitsus põranda alla.
3. märtsil 1918 sõlmis Venemaa Nõukogude Vabariik Saksamaaga Brest-Litovski rahulepingu.
