Briti impeerium: erinevus redaktsioonide vahel

'''Briti impeerium''' oli [[Suurbritannia]] poolt hallatav suurriik, mille koosseisu kuulusid [[dominioon]]id, [[koloonia]]d, [[protektoraat|protektoraadid]], [[Rahvasteliidu mandaat|Rahvasteliidu mandaadid]] ja muud sõltuvad territooriumid.

II maailmasõja lõpu järel sai alguse ulatuslik Euroopa riikide [[dekolonisatsioon|dekoloniseerumine]] ning enamik Briti impeeriumi kolooniaid iseseisvus. Protsess lõppes [[Hongkong]]i üleandmisega [[Hiina Rahvavabariik|Hiina Rahvavabariigile]] 1997. aastal. Impeeriumi jäänukina on 14 [[Suurbritannia meretagused alad|meretagust territooriumi]] jäänud Suurbritannia poolt hallatavaks. Paljud iseseisvunud kolooniad kuuluvad tänapäeval [[Rahvaste Ühendus]]se. Nendest 16 riiki tunnistavad Inglismaa kuningannat oma riigipeana.

1760.–1770. aastatel muutusid [[kolmteist kolooniat|kolmeteistkümne koloonia]] ja Suurbritannia vahelised suhted pingeliseks peamiselt [[Suurbritannia parlament|parlamendi]] püüdlustele valitseda ja maksustada Ameerika koloniste nende nõusolekuta.<ref>[[#refFergusonEmpire2004|Ferguson (2004b)]], lk 84.</ref> Vastasseis kulmineerus [[Ameerika iseseisvussõda|iseseisvussõja]] puhkemisega aastal 1775. Järgneval aastal (1776) võtsid [[Ameerika Ühendriigid]] vastu [[Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon|iseseisvusdeklaratsiooni]]. Prantsusmaa astumine sõtta muutis sõjalist tasakaalu ameeriklaste kasuks. [[Yorktowni piiramine|Yorktowni piiramisel]] (1781) saadud kaotuse järel alustas Suurbritannia kõnelusi rahukõnelusi ning tunnustas Ameerika Ühendriikide iseseisvust aastal 1783.<ref>[[#refMarshall|Marshall (1996)]], lk 312–323.</ref>

Alates aastast 1718 transporditi Suurbritannias vangi mõistetud inimesi regulaarselt Ameerika kolooniatesse (umbes 1000 vangi aastas).<ref>[[#refSmith1998|Smith (1998)]], lk 20.</ref> Pärast kolmeteistkümne koloonia kaotamist pidid britid Ameerika asemel uue sobiva asumaa leidma.<ref>[[#refSmith1998|Smith (1998)]], lk 20–21.</ref> Austraalia põhjarannikpõhjaranniku avastatiavastas 1606. aastal hollandlasest maadeavastaja [[Willem Janszooni pooltJanszoon]], kuid seda ei koloniseeritud.<ref name="janszoon"/> Aastal 1770 avastas [[James Cook]] oma esimesel ümbermaailmareisil Austraalia idaranniku, nimetades selle [[Uus-Lõuna-Wales]]iks.<ref>[[#refPeters2006|Peters (2006)]], lk 5–23.</ref> Kinnipeetuid hakati Austraaliasse transportima 1787. aastal ja seda jätkati kuni aastani 1840.<ref>[[#refBrock2011|Brock (2011)]], lk 159.</ref> Austraalia kolooniad andsid head tulu [[vill]]a ja [[kuld|kulla]] eksportimisega.<ref>[[#refFieldhouse1999|Fieldhouse]], lk 145–149</ref> Samal ülemaailmareisil avastas James Cook ka [[Uus-Meremaa]] (1769) ja kuulutas selle Suurbritannia krooni omandiks.<ref name="history-nz"/>

[[Tööstusrevolutsioon]]i saabumisega muutus orjatöö osakaal Briti impeeriumi majanduses vähemtähtsaks.<ref name="abolition"/> Sellele lisandus majanduslik kahju, mida põhjustasid orjade mässud. Aastal 1807 võetivõttis [[Suurbritannia parlament|parlamendiparlament]] poolt vastu seadusseaduse, millega keelati orjakaubandus kogu impeeriumis. [[Sierra Leone]] määrati 1808. aastal ametlikult orjadest vabaks kolooniaks.<ref>[[#refOHBEv3|Porter (1998)]], lk 14.</ref> Orjanduse kaotamiseks reformiti parlamenti 1832. aastal, mille käigus kaotas võimu 2/3 orjanduse pooldajatest. Ametlikult võeti orjandusliku korra kaotamise seadus parlamendis vastu aastal 1833. Istanduste omanikele kompenseeriti orjanduse loobumisest tingitud kahju 20 miljoni [[naelsterling]]i väärtuses.<ref name="abolition"/>

Kompanii juhtis oma India baasidest väga tulutoovat [[oopium]]i eksportimist Hiinasse alates 1730. aastatest. See illegaalne kaubandus ([[Qingi dünastia]] pooltkeelas keelatudselle 1729) aitas vähendada Suurbritannia väliskaubanduse puudujääki, mida põhjustas suures koguses [[Tee (jook)|tee]] importimine Hiinast.<ref>[[#refMartin2007|Martin (2007)]], lk 146–148.</ref> Aastal 1839 konfiskeerisid Hiina võimud [[Guangzhou|Cantonis]] ligi 1200 tonni oopiumi, misjärel otsustas Briti impeerium Hiinat rünnata. [[Esimene oopiumisõda|Esimese oopiumisõja]] tulemusena vallutasid britid [[Hongkongi saar]]e.<ref>[[#refJanin1999|Janin (1999)]], lk 28.</ref>

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses hakkas riik üha rohkem Ida-India Kompanii tegevusse sekkuma. Parlamendi pooltParlamendis vastu võetud aktidega reguleeriti Ida-India Kompanii tegevust.<ref>[[#refKeay|Keay (1991)]], lk 393.</ref> Ida-India Kompanii iseseisva tegevuse lõpp saabus revolutsiooni puhkemisega Indias 1857. aastal, mis sai alguse [[sipoid]]e mässust.<ref>[[#refParsons|Parsons (1999)]], lk 44–46.</ref> Revolutsiooni mahasurumine kestis kuus kuud ja mõlemad osapooled kandsid seejuures märkimisväärseid inimkaotusi. Järgneval aastal riigistas Briti valitsus Ida-India Kompanii ja võttis üle kõik tema varad, sõjaväe ja administratiivse võimu. Indiast sai seejärel Briti impeeriumi kõige väärtuslikum koloonia – nn impeeriumi "kroonijuveel".<ref name=Brown5>[[#refOHBEv4|Brown (1998)]], lk 5.</ref>

1950. aastatel saavutasid iseseisvuse kolm Briti impeeriumi kolooniat – [[Sudaan]], [[Ghana|Briti Kullarannik]] ja Malaisia Föderatsioon.<ref>[[#refLloyd1996|Lloyd (1996)]], lk 427–433.</ref> 1960. aastatel kiirenes dekolonisatsioon veelgi. Suurbritannia soov oli vältida seejuures samalaadseid sõdasid, nagu Prantsusmaa pidas [[Alžeeria]]s.<ref>[[#refLouis2006|Louis (2006)]], lk 46.</ref> 1968. aastaks olid kõik Briti Aafrika kolooniad (v.a [[Lõuna-Rodeesia]]) iseseivunudiseseisvunud. Brittide väljatõmbumine Ida- ja Lõuna-Aafrikast ei kulgenud seejuures rahumeelselt. [[Keenia]] iseseisvusele eelnes kaheksa aastat kestnud Mau Mau ülestõus. [[Rodeesia]]s puhkes iseseisvuse väljakuulutamisel (1965) kodusõda, mis kestis aastani 1979. Koloonia iseseisvumisel (1980) moodustati [[Zimbabwe]] riik.<ref>[[#refJames2001|James (2001)]], lk 618–621.</ref>

Aastal 1960 iseseisvus [[Küpros]] Briti võimu alt sissisõja tulemusena, kuigi brittidele jäid saarel kaks sõjaväebaasi ([[Akrotiri ja Dhekelia]]). <ref>[[#refSpringhall2001|Springhall (2001)]], lk 100–102.</ref> Suurem osa Briti Kariibi mere kolooniatest iseseisvusid pärast [[Lääne-India Föderatsioon]]i lagunemist, kui viimasest astusid välja [[Jamaica]] (1961) ja [[Trinidad ja Tobago]] (1962).<ref name="knight14">[[#refKnight1989|Knight & Palmer (1989)]], lk 14–15.</ref> [[Barbados]] saavutas iseseisvuse 1966 ja ülejänudülejäänud Kariibi mere asumaad iseseisvusid 1970.–1980. aastatel, kuid [[Anguilla]] ning [[Turks ja Caicos]] otsustasid juba saavutatud suveräänsusest loobuda ja jääda [[Suurbritannia meretagused alad|Suurbritannia meretaguseks alaks]].<ref>[[#refClegg2005|Clegg (2005)]], lk 128.</ref> [[Briti Neitsisaared]],<ref>[[#refLloyd1996|Lloyd (1996)]], lk 428.</ref> [[Kaimanisaared]] ja [[Montserrat]] otsustasid jääda Suurbritanniaga seotuks.<ref>[[#refJames2001|James (2001)]], lk 622.</ref> [[Guyana]] iseseivusiseseisvus 1966 ja [[Belize]] 1981. Viimase territoriaalne vaidlus [[Guatemala]]ga jäi seejuures lahendamata.<ref>[[#refLloyd1996|Lloyd (1996)]], lk 401, 427–429.</ref>